Lõigud Eduard Vilde 1929. aasta 3. oktoobril Estonia kontserdisaalis peetud kõnest

Meie elame spordi tähe all. Ei, õigemini sporditsemise ja rekorditsemise tähe all. Mis oli alguses võimlemistaoline kehaharjutus, ajaviide, mäng, see on saanud kireks – pealegi kireks, mis kipub lämmatama vaimsed huvid. Uinus varemalt poiss või plika magama, raamat kaisus, siis uinub ta nüüd – ühel jalgpall, teisel reket kaisus. Ja und näevad mõlemad ärevaist turniiridest ning matšidest ja nende kõrval Pariisist värskelt importeeritud neegritantsudest … Ja kõike seda rekorditsemist võetakse tõsiselt, purutõsiselt – meil ja mujal. Tuuakse lehtedes telegraafi ja telefoni kaudu pikki üksikasjalisi kirjeldusi ning sügavpõhjalikke arvustusi. Korratakse seejuures tüütuseni: „Terves kehas terve vaim.“ Aga milles väljendub ja teostub siis nüüdisaja sporditseja vaim? Mida ta sel alal loob? Ta ei tee ju muuga tegemist kui oma mittevaimse kirega. Kui meile ajakirjanduses, reklaamiks spordile, jutustatakse mõnest ameerika presidendist või inglise peaministrist või suurest kirjanikus, et ta harrastavat seda või teist sporti, siis ei ole ometi sport see tegur, mis tõstis mehe nii kõrgele staažile, vaid tema vaimne kvalifikatsioon. Ta kasutab sporti vaid oma kehalise tervise karastuseks mängu ja võimlemise mõistlikkudes piirides. Rekorditseja aga otse patustab kehalise tervendamise vastu. Bernard Shaw tähendab kuskil inglise aristokraatia spordikire kohta, et lepitakse meelsasti vigaseks väänatud käe ja jalaga, kui aga saadakse nautida hea sportlase kuulsust. See on haigluse tunnusmärk. Sellisel sportimisel pole enam midagi tegu „kehakultuuriga“ – see kultuur on ebakultuurne.
—-
Nüüdisaja vaimuolu signatuur on kõmunälg. Kõigis maades elab suur osa ajakirjandusest ainuüksi sellest näljast. Enne seda ei olnud. Algupärandite esietenduseks koguneb meil teater täis, kuid kas teose enda pärast? Ei, vaid 75 protsendi võrra selle kõmupärase teatraalsuse pärast, mis on ühenduses esietendusega: autor hõigutakse lavale – kuidas ta välja näeb? mis näo ta teeb? kas oskab teine ka ilusasti kummardada? mihukest kuube ta kannab? kas talle annetatakse ka lilli? jne …
—-
Maitse aga – see näib edasi halvenevat, olgugi, et meil virgasti katseid tehakse, eriti noorsoo ringkonnis, parema kirjanduse propageerimiseks. Masside maitse halveneb edasi, kuni tuleb suur tüdimus, küllastus, tülgastus kõigest sellest tühjast, õõnsast mittemidagist. Siis algab renessanss – ükskõik millal.

Kirjutas Kairi Toomet • 14. 02. 2011