Kui mina eesti rahvusliku mõtte peale mõtlen, siis jään ma kurvaks. Midagi rõõmustavat ei ole siin, lootuslikku.
Meie elame Media rahva maal ja Kedari rahva telkides, mõtlen ma siis.
Kurbus ei kao, ei kao.
Kuidas oli enne teisiti nende kallimeelsete inimestega, kes isamaalikud olid, kui ma veel poisikene olin.
Missugune mehine vaim silmis, missugune elujulgus, rõõm, vägevus, missugune kuldselge lootuslik eesti süda!
Ma mõtlen rahva lihtsaid poegi, ärganud vallakooliõpetajaid mu nooruspäevil, kellega mul kallis au oli tuttavaks saada, kui ma veel täies mehevanaduses ei olnud.
Missugune lootus Eesti asjas!
Hakkas eesti laul helisema, olid mehed kui elu ja tuli.
Kas oli nende pilk lühem?
Siis oli eestilist tilgakene veel alles olemas, ja ometi kui palju ta õnnestas!
Need olid aja lapsed. Aeg oli sarnaseid õisi kanda võinud.
Ei olnud siis veel kitsaid soovitud rahvaste ümberkasvatamise dogmasid olemas.
Siis oli vaba vaimline võitlus saksa rahvustunde vastu alanud, ja see oli nii lootusrikas!
Nüüdne aeg on nii öökuubne, et rahva enese lastest arvatakse: rahvuslik töö kõnes ja kirjas olevat – leivateenistus! Olevat üksikute äri…

Kirjutas Kairi Toomet • 14. 04. 2011