• 4.märts 1865

    Eduard Vilde sünnib Lääne-Virumaal Pudiveres. Samal aastal kolitakse Muuga mõisa (Lääne-Virumaa), kus tulevane kirjanik veedab oma lapsepõlve. Just see maastik on andnud ainest ka Vilde ainsale lastejutustusele “Minu esimesed triibulised”.

  • 1883

    18-aastane Vilde saab oma esimese töökoha ajaleht “Virulane” toimetusse Tallinnas. Sealt algab Vilde ajakirjaniku ja kirjaniku karjäär. Lehes ilmuvad muu töö kõrval ka Vilde esimesed algupärased põnevus- ja naljajutud.

  • 1889-1892

    Juba kuulsust kogunud noor kirjanik Vilde lahkub Eestist laia maailma. Pärast väikest peatust Riias sõidab ta Berliini. Berliini-aastad vormisid kirjanikust naisõiguslase ja sotsiaaldemokraadi. Sellel perioodil kirjutab Vilde suurema osa oma kergemakoelisest naljaloomingust, teiste seas suure kirjandusliku skandaali esile kutsunud sotsiaalse pilke sugemetega “Suguvend Johannese” (1892).

  • 1891

    Berliinis elades abiellub Vilde noore sakslanna Antonie Gronauga (1869-1934). Pärast kiiret lahkuminekut sai kirjanik ametliku lahutuse alles 1921. aastal. Ta on nimetanud seda suhet oma noorpõlve rasvasemaks veaks.

  • 1896

    Postimehes alustab ilmumist Vilde läbimurderomaan “Külmale maale”. Esiotsa järjejutuna ilmunud teos antakse veel samal aastal ka eraldi raamatuna välja.

  • 1900

    Vilde suundub Eesti Postimehe ajakirjanikuna paarikuusele reisile Kesk-Euroopasse. Reisi peamine eesmärk on külastada Pariisis toimuvat maailmanäitust ja sellest vähe käinud ja näinud eesti lugejale reisikirjastiilis ülevaade anda. Reisikiri “Kaks kuud Kesk-Euroopas” ilmub 1900-1902 Eesti Postimehes lisas.

  • 1902

    Järjejutuna alustab ilmumist Vilde esimene ajalooline romaan “Mahtra sõda”. Enneolematult populaarseks saanud teos tegi Vildest 20. sajandi alguses ühe menukama ja mõjukama kirjaniku. Suures osas rahvamälul ja autentsetel arhiivimaterjalil põhinev romaan on mõjutanud ka eestlaste ajalookäsitlust, sellest on saanud meie rahvusidentiteedi oluline alustekst.

  • 1904

    Vilde tutvub Linda Jürmanniga (1880-1966), kellest saab tema elukaaslane ja hilisem abikaasa. Linda on üks esimesi eesti naisajakirjanikke, aktiivne naisõiguslane, hilisemalt poliitikas tegev. Ta tõlgib ja toimetab kirjandust ning on Vildele manageriks.

  • 1906-1911

    Eduard Vilde on sunnitud koos elukaaslase Linda Jürmanniga revolutsioonimeelsuse tõttu riigist lahkuma. Tsaarivalitsus kuulutab kirjaniku tagaotsitavaks. Vildest saab 11. aastaks pagulane. Ta elas Helsingis, Zürichis, Stuttgardis, Münchenis, Kopenhaagenis, New Yorgis jm.

  • 1911

    Pärast vintsutusi Ameerikas tulevad Vilded tagasi kodusesse Euroopasse ja asuvad elama Taani. Kõige stabiilsem elu pagulusperioodist möödubki Vildel Kopenhaagenis (1911-1917). Seal valmivad mitmed eesti kirjanduse tippteosed.

  • 1911

    Eduard Vilde jõuab New Yorki, kus teda aga USA Immigratsioonivõimud valesüüdistuse tõttu ei lase maale siseneda. Ta veedab peaaegu kuu aega Ellis Islandil immigrantidele mõeldud eeluurimisvanglas. Oma läbielatu on ta värvikalt kirjutanud reisikirja “Minu vangipõlv Ellis Islandil”.

  • 1912

    Ilmub Vilde esiknäidend “Tabamata ime” (kirjutatud Kopenhaagenis). Näidendi ilmajätmine Eesti Kirjanduse Seltsi auhindadest ja Vildele vaid toetusraha määramine tekitas suure skandaali.

  • 1913

    Ilmub Eduard Vilde teine näidend -“Pisuhänd” (kirjutatud Kopenhaagenis). Näidend oli nö vastulöök “Tabamata ime” skandaalile ja see pidi muuhulgas parodeerima eesti kirjanduse auhindamisesüsteemi.

  • 1916

    Ilmub Vilde “Mäeküla piimamees”. Kopenhaageni perioodi kolmas suurteos tähistab ühtlasi eesti kirjanduse psühholoogilise romaani algust. Teose olulised teemad on naisemantsipatsioon, raha mõju inimpsüühikale, linna ja maa sümboolika jms. Tänapäeva kirjanduses käsitletakse teost ka eesti esimese erootilise romaanina.

  • 1917

    Pärast olude kergenemist saab Eduard Vilde koos elukaaslase Lindaga naasta Eestisse. Mõlemad sukelduvad aktiivselt poliitikasse (nad on Sotsiaaldemokraatliku partei liikmed) ja hakkavad tööle iseseisva Eesti riigi loomise nimel.

  • 1919

    Eduard Vildest saab üleöö Eesti Vabariigi diplomaatiline saadik Berliinis. Tema ülesandeks saab Kesk-Euroopa riikidelt Eestile de jure tunnustuse saamine. Vilde töötab diplomaadina 1919-1920. Kuni 1923. aastani jääb ta Berliini elama vabakutselise ajakirjanikuna.

  • 1925

    Eduard Vildel tekib 1925. aasta suvel Narva-Jõesuus salasuhe juuditar Rahel Uschmarowiga (1885-1966). Nende keeruline ja dramaatiline suhe kestab pausidega 1933. aasta kevadeni. Vilde peab naist oma elu lõpu viimaseks muusaks ja on ta kirjutanud novelli “Casanova jätab jumalaga” peategelaseks (Mirjam Goldiks).

  • 4. märts 1925

    Üle Eesti tähistatakse suurejooneliselt Eduard Vilde 60. sünnipäeva.

  • 1927.a november

    Eduard Vilde kolib koos abikaasa Linda Vilde ja ämma Kai Jürmanniga Kadriorgu valitsuse poolt kingitud korterisse. Praegu asub selles kirjaniku majamuuseum.

  • 1929

    Tartu Ülikool tunnustab Eduard Vildet audoktori tiitliga. Vilde on esimene eesti kirjanik, kes säärase tunnustuse saab.

  • 1933

    Eduard Vilde sureb jõulupühade ajal 68. aastaselt. Ta maetakse esimese inimesena Tallinna Metsakalmistule.

© Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing 2016

English