• 1867-1873

    Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. 07.XI 1867 L. Koidula esimene kiri Kreutzwaldile - viimane (säilinud kiri) 16.XI 1872. Kreutzwaldi viimane kiri Koidulale 12. VII 1873.

  • 1875-1886

    J. Hurt “Vana kannel” - esimene teaduslik eesti rahvalauluväljaanne.

  • 14./26. detsember 1803

    Sünnib Jõepere mõisas Kadrina kihelkonnas Rakvere lähedal Friedrich Reinhold. Ema toatüdruk Ann, isa kingsepa Juhan.

  • 1804

    Kaarli mõisas möödub Kreutzwaldi lapsepõlv.

  • 1805-1814

    Friedrich Reinhold õpib eesti keeles lugema, koos toapoiss Kotlepiga külastab Kalevipoja paiku.

  • 1815

    Mõisnik vabastab hea teenistuse eest aidamees Juhani perekonna pärisorja seisusest.

  • 1815

    Friedrich Reinhold võetakse Rakvere elementaarkooli, kus õppetöö saksa keeles. Kasutab esmakordselt perekonnanime Kreutzwald.

  • 1817-1818

    Kreutzwald õpib Rakvere kreiskoolis.

  • 1819-1823

    Kreutzwald õpib Tallinna kreiskoolis. Esimesed kirjanduslikud katsetused. Rahvaluule kogumise algus.

  • 1823

    Kreutzwald teeb algkooliõpetaja eksami ja on õpetaja Tallinna II algkoolis. Õpib vanu keeli. Ilmub O. W. Masingu õpik, esimest korda kirjasõnas Õ täht.

  • 1824-1825

    Kreutzwald on koduõpetaja Peterburis.

  • 1831

    Kreutzwald Riias, Vastseliinas ja Tartus arstitudengina epideemiakolletes.

  • 1826-1833

    Fr. R. Kreutzwald õpib Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, kuulub korporatsiooni “Estonia”. Luuletab, kogub rahvaluulet, loeb saksa, inglise ja prantsuse kirjandust. Sõprusring: Kreutzwald, Faehlmann, Nocks, Jürgenson, Karell.

  • 1833

    Kreutzwald saab III järgu arstidiplomi ja asub Võrru arstiks. Abiellub Marie Elisabeth Saedleriga (1805-1888): lapsed Anette Adelheid (1834-1895); Marie Ottilie (1836-1851); Friedrich Alexis (1845-1910).

  • 1835-1836

    Elias Lönnroti eepos “Kalevala”. ÕESis tutvustatakse 1838. 1849. a ilmub täiendatud “Kalevala”.

  • 1839

    Kreutzwald astub Õpetatud Eesti Seltsi (1838; taastatud 1988) liikmeks.

  • 1840

    Fr. R. Faehlmanni “Sagen” - rahvusromantilise mütoloogia alus.

  • 1840

    Kreutzwaldi esimene eestikeelne raamat “Viina katk” (J. H. D. Zschokke järgi).

  • 1842

    Kreutzwald saadab Faehlmannile ülevaate eesti rahvariietest. Esitatakse ÕESis. Raamatuna ilmub 2012.

  • 1842

    Arstiteaduse doktor Fr. R. Faehlmann alustab Tartu Ülikoolis tööd eesti keele lektorina.

  • 1844

    Elias Lönnrot Võrus Kreutzwaldi juures külas.

  • 1847

    Kreutzwald avastab rahvaluule rikkused Setumaal. ÕESi toetuse taotlemine kogumistööks Märt Mohnile.

  • 1850

    Kreutzwald võtab vastu ÕESi ettepaneku “Kalevipoja” koostamiseks. Kreutzwald kinnitatakse Võru linnaarstiks (17 aastat ooteaega).

  • 1852

    “Dr. Friedrich Robert Fählmann`s Leben”. Esimene eesti kirjandus- ja kultuuriloo monograafia.

  • 1853

    “Kalewi Poeg” esimese versiooni käsikiri (“Alg-Kalevipoeg”).

  • 1855

    Kreutzwald valitakse Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliikmeks.

  • 1857

    Kreutzwald saab pronksmedali Vladimiri lindil haavatute ravimise eest Krimmi sõja ajal.

  • 1860

    Kreutzwald saab Vene Teaduste Akadeemia Demidovi II järgu preemia “Kalevipoja” eest.

  • 1860

    Ilmub Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud” esimene vihik.

  • 1857-1861

    “Kalevipoeg” esitrükk, teaduslik väljaanne eesti ja saksa keeles.

  • 1861

    Ilmub “Sipelgas” autorinimega W. R. Ristmets.

  • 1862

    Fr. R. Kreutzwaldi “Kalewi poeg”. Rahvaväljaanne, ilmub Soomes, Kuopios.

  • 1864

    Kreutzwaldil on külas J. Köler, portree maalimine.

  • 1865

    Kreutzwaldi “Viru lauliku laulud” - esimene kunstiväärtuslik luulekogu eesti kirjanduses. Viljandimaa saadikud Kreutzwaldi juures Aleksandrikooli asjus.

  • 4.märts 1865

    Eduard Vilde sünnib Lääne-Virumaal Pudiveres. Samal aastal kolitakse Muuga mõisa (Lääne-Virumaa), kus tulevane kirjanik veedab oma lapsepõlve. Just see maastik on andnud ainest ka Vilde ainsale lastejutustusele “Minu esimesed triibulised”.

  • 1866

    Ilmub “Eestirahva Ennemuistsed jutud” - eesti kirjanduse esimene klassikaline proosaraamat. Sisaldab 43 muinasjuttu ja 18 muistendit.

  • 1867

    Kreutzwald saab mälestusristi talurahvaseaduse tõlkimise eest. Kreutzwald saab mälestusristi kooleravastase võitluse eest.

  • 1868

    Kreutzwald külas Koidulal Tartus ja Koidula Võrus.

  • 1869

    F. J. Wiedemanni “Eesti-saksa sõnaraamat” - 19. saj suurim eesti keele sõnakogu. Esimene Eesti üldlaulupidu Tartus.

  • 1870

    Kreutzwald alustab tööd poeemiga “Lembitu” (eeskujuks J. W. Widmanni “Buddha”). Ilmub postuumselt 1885 lõpetamata käsikirja järgi.

  • 1871

    Kreutzwald valitakse Ungari Teaduste Akadeemia välisliikmeks.

  • 1876

    “Kalewi poeg” kolmas eestikeelne väljaanne. Kreutzwald saab Püha Anna III järgu ordeni laitmatu töö eest arstina.

  • 1833-1877

    Kreutzwaldi kutsetöö arstina, mitmekülgne tegevus rahvavalgustajana: ajakirjanik, teadlane, rahvaluule koguja, kirjanik, keelemees, tõlkija-mugandaja.

  • 1877

    Kreutzwald kolib Võrust Tartusse.

  • 1879

    Ilmub “Kodutohter” - populaarne arstiraamat, 44-aastase arstitöö kokkuvõte.

  • 1877-1882

    Kreutzwaldi vanaduspäevad Tartus tütre Anette Adelheid Blumbergi perekonnas.

  • 13./25. august 1882

    Kreutzwald sureb. Maetakse Tartu Jaani kalmistule.

  • 1882

    Kreutzwald on ÕESi esindajana dr Ph Karelli ametijuubelil Peterburis.

  • 1883

    18-aastane Vilde saab oma esimese töökoha ajaleht “Virulane” toimetusse Tallinnas. Sealt algab Vilde ajakirjaniku ja kirjaniku karjäär. Lehes ilmuvad muu töö kõrval ka Vilde esimesed algupärased põnevus- ja naljajutud.

  • 1889-1892

    Juba kuulsust kogunud noor kirjanik Vilde lahkub Eestist laia maailma. Pärast väikest peatust Riias sõidab ta Berliini. Berliini-aastad vormisid kirjanikust naisõiguslase ja sotsiaaldemokraadi. Sellel perioodil kirjutab Vilde suurema osa oma kergemakoelisest naljaloomingust, teiste seas suure kirjandusliku skandaali esile kutsunud sotsiaalse pilke sugemetega “Suguvend Johannese” (1892).

  • 1891

    Berliinis elades abiellub Vilde noore sakslanna Antonie Gronauga (1869-1934). Pärast kiiret lahkuminekut sai kirjanik ametliku lahutuse alles 1921. aastal. Ta on nimetanud seda suhet oma noorpõlve rasvasemaks veaks.

  • 1896

    Postimehes alustab ilmumist Vilde läbimurderomaan “Külmale maale”. Esiotsa järjejutuna ilmunud teos antakse veel samal aastal ka eraldi raamatuna välja.

  • 1900

    Vilde suundub Eesti Postimehe ajakirjanikuna paarikuusele reisile Kesk-Euroopasse. Reisi peamine eesmärk on külastada Pariisis toimuvat maailmanäitust ja sellest vähe käinud ja näinud eesti lugejale reisikirjastiilis ülevaade anda. Reisikiri “Kaks kuud Kesk-Euroopas” ilmub 1900-1902 Eesti Postimehes lisas.

  • 1902

    Järjejutuna alustab ilmumist Vilde esimene ajalooline romaan “Mahtra sõda”. Enneolematult populaarseks saanud teos tegi Vildest 20. sajandi alguses ühe menukama ja mõjukama kirjaniku. Suures osas rahvamälul ja autentsetel arhiivimaterjalil põhinev romaan on mõjutanud ka eestlaste ajalookäsitlust, sellest on saanud meie rahvusidentiteedi oluline alustekst.

  • 1904

    Vilde tutvub Linda Jürmanniga (1880-1966), kellest saab tema elukaaslane ja hilisem abikaasa. Linda on üks esimesi eesti naisajakirjanikke, aktiivne naisõiguslane, hilisemalt poliitikas tegev. Ta tõlgib ja toimetab kirjandust ning on Vildele manageriks.

  • 1906-1911

    Eduard Vilde on sunnitud koos elukaaslase Linda Jürmanniga revolutsioonimeelsuse tõttu riigist lahkuma. Tsaarivalitsus kuulutab kirjaniku tagaotsitavaks. Vildest saab 11. aastaks pagulane. Ta elas Helsingis, Zürichis, Stuttgardis, Münchenis, Kopenhaagenis, New Yorgis jm.

  • 1911

    Pärast vintsutusi Ameerikas tulevad Vilded tagasi kodusesse Euroopasse ja asuvad elama Taani. Kõige stabiilsem elu pagulusperioodist möödubki Vildel Kopenhaagenis (1911-1917). Seal valmivad mitmed eesti kirjanduse tippteosed.

  • 1911

    Eduard Vilde jõuab New Yorki, kus teda aga USA Immigratsioonivõimud valesüüdistuse tõttu ei lase maale siseneda. Ta veedab peaaegu kuu aega Ellis Islandil immigrantidele mõeldud eeluurimisvanglas. Oma läbielatu on ta värvikalt kirjutanud reisikirja “Minu vangipõlv Ellis Islandil”.

  • 1912

    Ilmub Vilde esiknäidend “Tabamata ime” (kirjutatud Kopenhaagenis). Näidendi ilmajätmine Eesti Kirjanduse Seltsi auhindadest ja Vildele vaid toetusraha määramine tekitas suure skandaali.

  • 1913

    Ilmub Eduard Vilde teine näidend -“Pisuhänd” (kirjutatud Kopenhaagenis). Näidend oli nö vastulöök “Tabamata ime” skandaalile ja see pidi muuhulgas parodeerima eesti kirjanduse auhindamisesüsteemi.

  • 1916

    Ilmub Vilde “Mäeküla piimamees”. Kopenhaageni perioodi kolmas suurteos tähistab ühtlasi eesti kirjanduse psühholoogilise romaani algust. Teose olulised teemad on naisemantsipatsioon, raha mõju inimpsüühikale, linna ja maa sümboolika jms. Tänapäeva kirjanduses käsitletakse teost ka eesti esimese erootilise romaanina.

  • 1917

    Pärast olude kergenemist saab Eduard Vilde koos elukaaslase Lindaga naasta Eestisse. Mõlemad sukelduvad aktiivselt poliitikasse (nad on Sotsiaaldemokraatliku partei liikmed) ja hakkavad tööle iseseisva Eesti riigi loomise nimel.

  • 1919

    Eduard Vildest saab üleöö Eesti Vabariigi diplomaatiline saadik Berliinis. Tema ülesandeks saab Kesk-Euroopa riikidelt Eestile de jure tunnustuse saamine. Vilde töötab diplomaadina 1919-1920. Kuni 1923. aastani jääb ta Berliini elama vabakutselise ajakirjanikuna.

  • 1925

    Eduard Vildel tekib 1925. aasta suvel Narva-Jõesuus salasuhe juuditar Rahel Uschmarowiga (1885-1966). Nende keeruline ja dramaatiline suhe kestab pausidega 1933. aasta kevadeni. Vilde peab naist oma elu lõpu viimaseks muusaks ja on ta kirjutanud novelli “Casanova jätab jumalaga” peategelaseks (Mirjam Goldiks).

  • 4. märts 1925

    Üle Eesti tähistatakse suurejooneliselt Eduard Vilde 60. sünnipäeva.

  • 1927.a november

    Eduard Vilde kolib koos abikaasa Linda Vilde ja ämma Kai Jürmanniga Kadriorgu valitsuse poolt kingitud korterisse. Praegu asub selles kirjaniku majamuuseum.

  • 1929

    Tartu Ülikool tunnustab Eduard Vildet audoktori tiitliga. Vilde on esimene eesti kirjanik, kes säärase tunnustuse saab.

  • 1933

    Eduard Vilde sureb jõulupühade ajal 68. aastaselt. Ta maetakse esimese inimesena Tallinna Metsakalmistule.

© Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing 2016

English