Õpireis Dublinisse

Erasmus+ projekti õpireisi UNESCO kirjanduslinna Dublinisse 11.-15. aprillil 2022 tegime kuuekesi. Uudishimulike muuseumirändurite hulka kuulusid Mari Vapper, Hegely Klaus, Reelika Räim, Arne Tegelmann, Elmar Trink ja Elle-Mari Talivee. Kui reisipäevad maha arvata, jäi kolm päeva kirjanduslinna muuseumide väisamiseks - enamasti kirjanduspärandiga tegelevate mäluasutuste kõrval uudistasime laiemalt ka kohaliku ajaloo jäädvustamise viise. Dublin näib kirjandushuvilisele imeline juba seepärast, et väga sageli on leitud põhjus mõne kirjaniku või raamatu - eriti muidugi James Joyce’i tegelaste või isiku - sidumiseks linnaruumi kas mõne kuju, sildi või kujutise abil. Ühtlasi armastavad iirlased raamatupoode. Niisamuti kohtab linnas tihti vihjeid ajaloole. Vabadust armastava, võõrvõimu all kannatanud rahvana olid nemadki Ukrainale mõeldes heisanud sinikollaseid lippe ja valgustanud neis värvides oma ehitisi.

Meie uudishimu esimene objekt ehk Oscar Wilde´i majamuuseum jättis akadeemilise mulje, saati et seda haldabki praegu üks Dublinis asuvaid ülikoole, Amecan College, kus õpivad tulevased teatri- ja muusikalide tähed.. Mari oli meile kokku leppinud majaekskursiooni, kus giidiks oli ülikooli õppejõud ning ka ekskursioon ise meenutas põnevat loengut üliõpilaspõlvest (või Bernard Kangro romaani “Jäälätted” avapeatükki). Maja ise, mis alles ootab põhjalikumat renoveerimist ja ekspositsiooni, pakkus selliseks tutvustuseks ka sobivaid viise ehk publik sai erinevates ruumides istet võtta ja loengusse süveneda. Ometigi oli juba olemas Dorian Gray portree, seejuures äärmiselt reaalne. Muuseumipood oli varustatud põhjalike Wilde’i-käsitlustega. Hoonega loob ansambli üle tee asuv park, kus kivile on end istuma seadnud Wilde ise. Lasteala pargis oli aga pühendatud Wilde’i loomingule ehk isekale hiiglasele. Dublin on kahtlemata Wilde’i linn - siin ta sündis ja kasvas, käis koolis ja ülikoolis, armastas ja läks maailma vallutama. Ülimalt huvitav perekonnalugu andis majamuuseumile omamoodi hingamise isegi juhul, kui igapäevaelu juurde kuulunud objektid sealt hetkel puudusid. Lihtne paljaskuldne puupõrand, aga mõtle, kunagi lippasid siin ringi Wilde’i pere kolm last, kõrva- ja silmaarstist isa ning luuletajast ema võõrustasid aga Dublini kultuurilist koorekihti. Fantaasiale võib muuseumiekspositsioonis julgelt ruumi jätta.

Dublini peapostkontori näituseruumides eksponeeritav näitus jutustas 1916. aasta Lihavõttepühade ülestõusust ning Iiri iseseisvumisprotsessist (vt ka W. B. Yeats, Lihavõtted 1916, Vikerkaar 7-8/2021). Ikooniline peapostkontori hoone oli 1916. aastal ülestõusnute peakorteriks, sümboliseerides Iiri rahvuslaste vabadust ja vastupidavust veel tänapäevalgi. Eksponaadid olid esitatud perioodide kaupa ning näituse keskpunktiks oli kindlasti seiklusrohke lühifilm 1916. aasta ülestõusust - tehtud seejuures väga huvitavalt ülestõusust osavõtjate vaatepunktist, osalt pigem fotomontaaž kui film, sellisena aga äärmiselt haarav. Näituse tegi kaasahaaravaks individuaalne audiogiid, millest sai iga eksponaadi juures täiendavat taustainfot. Audiovisuaalne materjal ja interaktiivne ekspositsioon mõjusid uudse ja põnevana ning aitasid külastajatel näitusel olevaid esemeid paremini seostada laiema kontekstiga. Näiteks üsna tagasihoidlik vintpüssi kujuga riidenõel, mis esmapilgul võib jääda märkamata, ühendas 1916. aasta Lihavõttepüha ülestõusus osalenud Iirimaa vabariikluse eest võitlevaid naisi ning kannab endas siiani iirlaste jaoks äärmiselt suurt väärtust. Nii mõnestki huvitavast museaalist - nagu ka Cumann na mBan’i (naiste poolmilitaarne organisatsioon) rinnanõelast - tehtud reproduktsioone oli muuseumipoest külastajatel võimalik ka osta. GPO (General Post Office) muuseum oli suurepärane valik meie õppereisi esimeseks peatuseks, sest saadud teadmised Iirimaa iseseisvumisega kaasnevatest ajaloolistest sündmustest andsid hüppelaua järgnevates kultuuriasutustes eksponeeritava seostamiseks Iirimaa ja iirlaste kultuuripärandiga. Samuti hakkasid teravamalt silma Dublini linnapildis 1916. aasta Lihavõttepühade ülestõusu aegu olulist rolli mänginud hooned, paigad ja mälestusmärgid.

Dublini viikingimuuseum Dublinia kajastab esiteks viikingite rolli linna asutamisel. Meis ärkas loomulikult kohe muistne viikingiveri, mistõttu katsetasime väljapanekusse integreeritud rollimänguvõimalusi. Muuseum oli üldiselt mõeldud avara pildi andmiseks Dublini ajaloost ja sinna oleks tore minna ka lastega. Muuseum asub igipõlise viikingikiriku, Kristuse kiriku sinodihalli torniga osas - tornis lehvis sealjuures Ukraina lipp - ning samuti on võimalik külastada kirikut ennast. Ka muuseumi administraatorit rõõmustas kohtumine eestlastega, sest Eesti viikingiuurimus on teinud hiljaaegu tõelise tähelennu ning on hästi tuntud ka rahvusvaheliselt. Teine osa ekspositsioonist on pühendatud keskaegsele linnale. Väga loomulikult ja enam-vähem elusana mõjusid näitusse sulandatud linnaelanike ja viikingite kujud - mõnelegi ütleb külastaja ilmselt hajameelselt tere või soovib töö juures jõudu. Samuti oli meeldiv vahepala pingiridadega ruum, kus sai vaadata u pooletunnist animatsiooni linna ajaloost, episoodi, kus üks tavaline keskaegne linnaelanik rääkis oma elust ning muutustest, mis linnas ühe eluaja jooksul toimusid. See oli huvitav lähenemine üldiselt rohkem nn Suurest Ajaloost jutustavate ekspositsioonide hulgas. Samuti oli äärmiselt huvitav otsida paralleele keskaegsete eestlaste eluoluga ning leida sarnasusi näiteks matmiskultuuris, haiguste ja viiruste vastu võitlemises või näiteks hoopis seoses toidulauaga (ehk keskkonnaajalugu!). Keskaega kujutav ekspositsioon mõjus viikingikiriku ruumides müstilis-maagilisena - sealne atmosfäär, hämarad ja jahedad ruumid ning oskuslikult lahendatud valgustussüsteem aitasid kindlasti kaasa ajarännaku efektile. Kristuse kirikus - selle rajas 11. sajandil viikingikuningas Sitric Siidihabe - hoitakse muuhulgas kunagi orelist leitud mumifitseerunud kassi ja rotti, kes igaveseks ongi jäänud üksteise järel jooksma.

Iiri kirjandusmuuseum MoLI (Museum of Literature Ireland) võttis meid vastu päeval, kui lilled Dublini parkides kirjeldamatult õitsesid. Muuseumi näitusi tutvustas meile väga tore ja oma tööst jäägitult vaimustunud noormees. Tema vaimustus hakkas kahtlemata külge - muuseumitöötaja entusiasm on üks vahva omadus.

MoLI näitused vihjasid vähem või rohkem asjaolule, et “Ulyssese” ilmumisest sai sada aastat. Raamatu ja James Joyce’i liikumistele linnaruumis sai läheneda erinevalt - näiteks ajajoonte ja ruumiliste skeemide kaudu, aga oli ka valgustuslik näituseosa sellest, millisesse ühiskonda see romaan potsatas. Ükskord tahaks kindlasti olla Dublinis Bloomsdayl 16. juunil. Kõik oli seostatud põnevalt romaani tekstiga, nii et ärgitas lugema. Meeldiv oli viis, kus sellist klassikat oli seostatud kaasaegse iiri kirjandusega ning üht teise kaudu reklaamitud ja seoseid tekitatud. Linnaruumiga seotud näitused linnas, kus ka tänavasildid, kirjanike ja kirjandustegelaste kujud ja infotahvlid räägivad raamatutest ja kirjanikest, loovad peagi tunde, et võibki täitsa pädevalt orienteeruda mõne tegelase või autori jälgedes. Tihti on lähenemine humoorikas. Tallinna vanalinn võiks nõnda olla samamoodi näiteks Eduard Vilde linn.

Joyce’i raamatute tõlgetele pühendatud valgustatud seinalt naeratas meile vastu Jaak Rähesoo tõlke “Dublinlased” 2003. aasta Varraku väljaanne 20. sajandi klassika sarjast. Lubasime mitmel pool, et “Ulysses” ilmub varsti ka eesti keeles. Muuseumipood oli jällegi põnev: näiteks sai soetada terve rea iiri kirjanikega külmkapimagneteid - need olid ühes stiilis ja kunstniku tõlgendused, kirjaniku nimega tagaküljel - kui peaks meelest minema. Rõõm oli siingi tõdeda, et eesti keeles on iiri tähtsamate kirjanike teoseid ikka olemas küll - magnetitelt vaatasid vastu tuttavad autorid Trinity kolledži kuulsast raamatukogust olime unistanud juba reisi planeerides ja saime selle õnneks ära näha, kuna raamatukogude pärli ootab renoveerimine. Üks tähtsamaid vaatamisväärsusi on seal Iirimaa vanim raamat, 9. sajandist pärinev Book of Kells, mis on muuhulgas täis erksavärvilisi lilli ja linde ning Põhjamaalt tulnud külalistele näis seega eriti kevadine. Tegemist on 680 leheküljest koosneva religioosse ladinakeelse käsikirjaga Uuest Testamendist ja selle saatetekstidest. Oma nime sai teos Kellsi kloostri järgi, kus seda sajandeid hoiustati. Enne muuseumiosa tähtsaima objekti nägemist oli külastajatel võimalik tutvuda erinevate raamatut iseloomustavate aspektidega. Näiteks tekitas meie seltskonnas põnevust raamatuillustratsioonideks kasutatud värvide tootmine - millistest taimedest, kivimitest või muudest materjalidest Kellsi mungad värve tegid. Eksponaat ise oli lahtiselt asetatud klaasist kasti pimendatud ruumis, sellest fotosid teha on rangelt keelatud. Meie küsimusele, et kas raamatu lehekülgi ka vahel pööratakse, vastati jaatavalt. Suurendatud fotod raamatu erinevatest lehekülgedest jätsid mulje, nagu oleks tegemist koguka teosega, tegelikult on Book of Kells üsna väike ning ilma suurendamiseta oleks peeni illustratsioone keerulisem imetleda (seda enam võlus muidugi ammuse meistri käsitöö). Raamatukogu teisi haruldusi, muuhulgas näiteks Iirimaa iseseisvusmanifesti ja keskaegset Trinity kolledži harfi tutvustas meile suure kogemusega töötaja Sinead Fox, kelle teadmised eksponaatidest ning hiiglasliku arhiivraamatukogu haldamisest olid omakorda imetlusväärsed. Muuhulgas rääkis ta sellest, kuidas kogus olevaid raamatuid digiteeritakse ja niiviisi digitaalselt kättesaadavaks muudetakse. Raamatukogu suveniiripood pani taaskord mõtlema sellele, mida ühes muuseumipoes meenena võiks müüa - kas ikka pigem praktilisi asju, mis samas tuletavad kasutades meelde vahvat külaskäiku? Kirjanduslik pubituur Dublini kesklinnas põimis vahvasti kohalikku pubikultuuri kirjanduslooga: matk linnaruumis, seejuures Trinity kolledži õuel vaheldus peatustega vanades põnevates kõrtsides, mis kunagi kuulsatele kirjanikele keelekastet on pakkunud (ning pakuvad ka praegustele suleseppadele). Oma atmosfäärilt ja ülesehituselt mõjus pubituur värskendavalt, sest osavõtjad said erinevalt klassikalistest mäluasutustest aimu Dublini kirjandusliku ajaloo kohta vahetumalt ning võiks öelda, et selline ekskursioonivorm tõi kohalikud autorid esile hoopis inimlikumast küljest. Meile räägiti nii linna ja hoonete ajaloost, kirjanike eludest kui ka näiteks tsiteeriti kuulsamaid katkendeid Iiri autorite kultusteostest. Katkendite esitamist võiks pidada isegi väikeseks tetraalseks vahepalaks, sest giid ise on elukutselt näitleja ja dramaturg ning oskas äärmise professionaalsusega lülituda ajaloolase rollist näiteks Stephen Dedaluseks. Giid hoiatas, et viimases peatuspunktis tuleb väike mälumäng ekskursioonil räägitu kohta ning eestlasliku otsusekindlusega otsisime tee peal küsimustele vastuseid - ning auhinna ehk kirjanduslikest pubidest rääkiva raamatu tõime muidugi ära!

Muide, Mihkel Mutil on romaan “Kõrtsikammija” (2005) - ja miks mitte ka Tallinnas või Tartus sellist toredat ekskursiooni korraldada?

Matk mere äärde Howthi poolsaarele, kus James Joyce ja William Butler Yeats kunagi suvitasid, ja mitte ainult.

Tahtsime üheks päevaks Dublini linnasüdamest välja, paika, kus näeks rohelise Iirimaa sinist merd, Wiklow’ rannikuahelikku ning järske rannakaljusid. 1988. andis Loomingu Raamatukogu välja Jennifer Johnstoni romaani “Varjud me palgeil” (Shadows on Our Skin), kust jäävad kummitama luuleread: “Kathleen Doherty nimeks mul, /Iirimaal mu sugu, /kodust Wiklow’st taevasse /kulgeb elulugu.” See imeline ja kurb raamat räägib küll Põhja-Iirimaast, aga autor on sündinud Dublinis ja õppinud Trinity kolledžis.

Niisiis sõitsime elektrirongiga Howthi. Osalt võlgnesime matka sihtpunkti idee just eelmisel õhtul toimunud ekskursioonile - nimelt rääkis giid värvikaid seiku James Joyce’i ohtlikest ja kelmikatest suveseiklustest Howthis. Lisaks leidsime mereäärselt matkarajalt valge maja, kus kunagi veetis merepuhkust William Butler Yeats. Ja Iirimaa on tõepoolest roheline. Mõtlesime seal olles sageli - muidugi ka kohanimede tõttu - muuhulgas romaanile, mis on kirja pandud hoopis Ameerikas, aga unistab rohelise värvi ja Tara-nimelise kodupaiga tõttu kaude Iirimaast. Nimelt meenus iiri verd naisõiguslase tütre Margaret Mitchelli “Tuulest viidud” (1939) ja selle peategelane, iiri juurtega kaunitar Scarlett O’Hara, kellelt võib küllap peamiselt õppida igavest, murdmatut usku paremasse homsesse.