Anton Hansen
Tammsaare

1878-1940

Anton Hansen-Tammsaare (1878-1940) on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost “Tõde ja õigus” teab pea iga eestlane. Tema kodanikunimi oli Anton Hansen, pesudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi.

Anton Hansen sündis Peeter ja Ann Hanseni neljanda lapsena 1878. aastal. Kodutalust on pärit Antoni muusikaarmastus, töökus ning eriline loodustunnetus. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud „Tõe ja õiguse“ I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.

Tammsaare koolitee oli nii majanduslikel kui tervislikel põhjustel katkendlik. Nagu paljud tolleaegsed haritlased, oli ka Tammsaare eelkõige iseõppija, kuigi lõpetas Väike-Maarja kihelkonnakooli ning pärast Hugo Treffneri gümnaasiumis õppimist sooritas gümnaasiumieksamid Narva gümnaasiumis. Pärast paariaastast ajakirjanikutööd jätkas Tammsaare õpinguid Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas. Selleks ajaks olid ilmunud ka tema esimesed jutustused ja tõlked.

1911. aastal avastati Tammsaarel ootamatult tiisikus. XX sajandi esimesel poolel oli tegemist raskestiravitava haigusega, mis sagedamini lõppes surmaga. Tammsaare jättis pooleli ülikooli riigieksamid ning sõitis enda ravima venna Jüri Hanseni juurde Koitjärvele. Kuid haigusest õnnestus tal vabaneda alles pärast pooleteiseaastast ravireisi Kaukaasiasse. 1914. aastal tabas kirjanikku aga uus tõsine haigus: kaksteistsõrmiksoolendi haavand. Tartu Ülikolli kliinikumi kirurg ütles kirjanikule enne lõikust, et selle õnnestumine on 2-3%. Tammsaare jäi õnneliku protsendi sisse.

Pärast operatsiooni elas Tammsaare kuni I Maailmasõja lõpuni venna juures Koitjärvel. Sõjale ja tervisehädadele lisaks elas Tammsaare sel ajal üle ka traagilise armastusloo, mille heiastusi võib leida romaanist „Kõrboja peremees“. Just sel ajal küpses temas kirjanik, kelle romaanid vapustavad oma sügava elutunnetusega tänapäevani.
Paljudele oma sõpradele ootamatult abiellus Tammsaare 1920. aastal endast 18 aastat noorema Käthe Weltmaniga ning asus elama Tallinnasse. Ühtlasi algas kirjaniku kaks kümnendit kestnud äärmiselt viljakas loomeperiood.

Kirjaniku esimene korter asus Õuna tänaval, peale seda elas ta Toom-Kuninga tänaval ning pere (abikaasa Käthe ja nende kaks last, tütar Riita ja poeg Eerik) viimaseks elukohaks sai Koidula 12A maja Kadriorus.

Tammsaarest sai elav klassik 1926. aastal, mil ilmus romaani „Tõde ja õigus“ I osa. Juba samal aastal hakkasid lugejad käima kirjaniku kodutalus „Vargamäed otsimas“. Albu vald püstitas 1936. aastal vallamaja ette kirjaniku ausamba. See on esimene elavale inimesele püstitatud ausammas Eesti kultuuri ajaloos.
Vaatamata tunnustusele ja paljudele auhindadele ei kujunenud Tammsaarest seltskonnategelast. Temast räägiti ikka kui äärmiselt erakliku loomuga inimesest. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma sõprade seltsis oli ta jutukas, lõbus ja sarmikas, seltskonna hing.
Tammsaare oli pühendunud perekonnapea, kes andis endast kõik, et tagada perele hea ja lahe elu. Lapsed käisid heades koolides, kodutöid tegi teenija, suviti puhkas perekond Narva-Jõesuu kuurordis. Tammsaare ise aga sai puhata haruharva: enese ja pere elatamiseks tuli tal päevast päeva kirjutada, tõlkida ja lugeda, sest vabakutselise kirjanikuna oli see tema ainsaks sissetulekuks. Suvelgi ei võtnud ta puhkust, vaid tegeles korteri remontimisega ja uute romaanide loomisega. Tammsaare ei näinudki oma elus kunagi aega, mil ta oleks saanud rahulikult oma elutöö vilju nautida.

Kirjanik suri 1940. aasta 1. märtsil 62-aastaselt oma töölaua taga südamerabandusse.

Kuid oma romaanide, näidendite, publitsistika ja novellidega on Tammsaare kirjutanud ennast lugejate südamesse. 1999. aastal valiti kirjanik sajandi suurkujuks.