Blogi | Meedia | MTÜ põhikiri ja juhatus | Muuseumide kontaktid

Carl Robert
Jakobson

1841-1882

C. R. Jakobson on XIX sajandil Eesti üks jõulisemaid ühiskonnategelasi, kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog.

Koolmeistri peres kasvades sai ta oma esimese koolihariduse isa käe all Tormas kohalikus kihelkonnakoolis. 1856- 1859 õppis Carl Robert Valgas Cimze seminaris ja pärast selle lõpetamist oli neli aastat isa järglasena Tormas kihelkonnakooli õpetaja. Vastuolu kohaliku mõisnikuga sundis ta Tormas lahkuma ja pärast väikest peatust Jamburgis suundus C. R. Jakobson Peterburi. Asudes seal tööle kooli- ja koduõpetajana, omandas ta 1865. aastal Peterburi Ülikoolis gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse saksa keele ja kirjanduse alal. Liitudes „Peterburi patriootidega“, sai temast radikaalne baltisaksa võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitleja. Oma kaastöödes „Eesti Postimehele“ ja hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele ründas ta teravalt balti-saksa aadlit ja kirikut kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi. Kirjas Lydia Koidulale 29.III.1876 ütles ta: „niikaua kui talupoeg koolitamata ja rumal on, niikaua on ta teistest vintsutatud, põlatud, vaene.“ Olukorra parandamiseks asus ta ise kirjutama kooliõpikuid eesti koolidele.

Kaasaegsed, uues kirjaviisis, rikka keelekasutusega kooliõpikud, nn. „ jaagupsonid” olid Eesti koolides hinnatud aastakümneid ja nende abil kasvas üles mitu põlvkonda. „Kooli lugemise raamatu“ (3 osa 1867-1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükki. Jakobsoni sulest ilmunud „Uus Aabitsaraamat“ (1867), „Veikene Geograafia“ ( 1868), Saksakeele õppimise raamat koolidele (1878), „Helmed. Koolilugemise raamat tütarlastele“ (1880) olid kõrgetasemelised ja uuenduslikud mõjutades suuresti eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut.

1868. ja 1870. aastal pidas C. R. Jakobson Tartus Vanemuise seltsis Eesti rahvale kolm isamaalist äratamiskõnet mis ilmusid 1870. aastal trükisena „Kolm isamaa kõnet“. Jakobson osales Eesti Kirjameest Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamiseks loodud organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks sai temast Eesti põllumeeste õpetaja ja esimeste põllumeeste seltside vaimne juht. Pidades seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid kõnesid, esitas ta ka põllumajanduse edendamise kava. C. R. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Tema sulest ilmus esimene eestikeelne põllumajanduse käsiraamat „Teadus ja Seadus põllul“ (I osa 1869) ning raamatud „Kuidas põllumees rikkaks saab“ (1874), „Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad“ (1876), „Sakala Kalender Põllumeestele“ (1880)jmt.
Tema 1878. aastal asutatud ajaleht „Sakala“ oli „poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajaleht“, mis hoolimata tsensuuri ja aadli seatud tõkkeist näitas selgelt talurahva meelsust ja demokraatia püüdeid.

Ta on kirjutanud ka luuletusi ja näidendi „Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aja inimesed“ (1872).
Oma 1874. aastal Uue-Vändra valda Kurgjale ostetud tallu tahtis ta rajada näidistalu ja asutada siia näidis piimatalituskooli tütarlastele. Kahjuks jõudis ta seal elada vaid kaheksa aastat. 1882. aasta märtsis, oma neljakümnendal eluaastal, C. R. Jakobson haigestus ja suri. Tema töö jäi küll pooleli, aga tema surmajärgselt kirjutab Harry Jannsen „… nimelt [ oli see] üks suur töö, et tema laisa ja tuima aja liikuma pani ning meie isamaalistele küsimustele täie tugevuse andis“ ( A. Jürgenstein „Carl Robert Jakobsoni elu ja töö“, 1925).

C. R. Jakobson Looming Kodutalu Kurgjal Kiri