Eduard
Vilde

Eduard Vilde (1865-1933) lapse-ja noorukipõlve kodud olid kolm Põhja-Eesti mõisa: Pudivere, Muuga ja Karjaküla. Kasvades talurahva seast ajal, mil Eestimaa Kubermang kuulus Vene Tsaaririigi koosseisu ja kohalik võim Balti aadlile, on mõistetav, miks Vilde aastaid lahkas mõisa ja talu temaatikat oma loomingus. Olles ise alati vaeste ja alandatute poolel. Vilde omandas saksakeelse koolihariduse Tallinnas. Kuna ta ise oli väga eestimeelsest kodust pärit, oli tal koolis suuri probleeme. 1882. aastal, vahetult enne lõpueksameid, lahkus Vilde koolist ja asus elama Karjaküla mõisa oma vanemate juurde.

Seda ajajärku iseloomustab boheemlaslik elustiil, peod, lugemine. Just Karjakülas kirjutab noor Vilde oma esimesed kirjanduslikud katsetused. 1883. aastal valmis 17- aastase Vidle sulest eesti esimene kriminull “musta mantliga mees”. Esimese päris töökoha sai Vilde ajaleht “Virulase” toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada teatriarvustusi ja sõnumeid, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Ajakirjanikuks jäi ta veel järgnevaks kahekümneks aastaks, töötades pea kõigi olulisemate ajalehtede juures.

Juba noorest peale tundis Vilde suurt huvi võõraste maade ja kultuuride vastu. 1890. aastal avanes tal võimalus näha maailma, elada Berliinis. Sealses kihavas suurlinnas sai Vilde tunda tõelist Euroopat, kogeda kaasaegset teatrit ja kirjandust. Paari aastane Berliini kogemus omam Vilde maailmavaates tohutut mõju: lisaks kõigele sai just sealt alguse tema sotsiaaldemokraatlik suundumus, mis saatsi teda elu lõpuni. Suuremate ajalehtede juures töötades sai Vidle veel ajakirajnikuna tihti 20. saj. esimestel aastatel ringi rännata. Pariis, Konstantinoopol, Simferoopol, Napoli, Rooma on vaid lühike nimistu kohtadest, kus Vildel õnnestus käia. Pea kõikjalt on ta ka tolleaegsetes ajalehtedes reisikirju avaldanud.

1902. aastast hakkas ilmuma Vilde ajalooline triloogia eesti talurahva elust 19. sajandi II poolel. Selle triloogiaga saavutas Vilde oma kuulsuse tipu. Ei olnud olemas inimest, kes poleks lugenud Vilde “Mahtra sõda”. Sellest sai kultusteos pikkadeks aastakümneteks.

1904. aastal tutvus keskikka jõudnud kirjanik oma tulevase abikaasa Linda Jürmanniga. Aasta hiljem, revolutsiooni meelses Tartus, nad seadustasid oma kooselu. 1905. aasta revolutsioonist võttis Vilde koos mitmete teiste kultuuritegelastega osa. Seetõttu kuulutati ta pärast revolutsiooni mahasurumist poliitiliseks tagaotsitavaks. Tuli kiiresti teadmata ajaks Eestist põgeneda. Vildest sai pagulaskirjanik. Pärast pikki ekslevaid aastaid Euroopa suuremates kultuurimekades, leidsid Vilded 1911ndal aastal rahulikuma ja stabiilsema peatuspaiga Kopenhaagenis. Pagulase elu oli vaene ja närviline, sageli tuli elada elementaarsetes tingimustes, vahel isegi nälga tundes. Kogu selle aja jäi Vilde truuks ainult oma sulele. Kiire teenistuse saamiseks kirjutas ta peamiselt lühiloomingut, hiljem rahulikumal ajal sai kirjutada ka näidendeid ja ühe romaani.

Vilde naases kodumaale 1917. aastal. Kauaks ta siia jääda ei mallanud. 1919. aastal võttis ta vastu noore Eesti Vabariigi ( I Eesti Vabariik 1918-1940) valitsuse pakkumise asuda juhtima Eesti saatkonda Berliinis. Kirjanikust sai diplomaat.

1925. aastal tähistati üle Eesti Eduard Vilde 60. juubelit. Eesti riigi poolt kingiti kirjanikule eluaegsete teenete eest korter. Vilde koos abikaasa ja ämmaga koliski Kadrioru 1927. aasta lõpus. See oli kirjaniku esimene tõeline kodu. Ta oli siis 62-aastane. Siin võttis ta vastu mitmeid kultuuri- ja kunstiinimesi ning redigeeris oma kogutud teoseid.

26. detsembril 1933.a suri Vilde oma kodus südameinfarkti.

1946. aastal avati kirjaniku ajaloolises korteris Eduard Vilde Memoriaalmuuseum.