Friedebert
Tuglas

1886- 1971

Friedebert Tuglas (aastani 1923 kodanikunimega Friedebert Mihkelson; 1886–1971) – prosaist, kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija. Oli Gustav Suitsu kõrval “Noor–Eesti” rühmituse eestvedajaid, eriti väljaannete koostamisel, toimetamisel ja kirjastamisel. Omades sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet, võttis Tuglas aktiivselt osa 1905. aasta revolutsioonist, mille tulemusena ta vangistati. Pärast vabanemist 1906 oli ta kuni 1917 aasta kevadeni poliitiline pagulane elades Soomes, Pariisis, Saksamaal, Belgias, Šveitsis ja Peterburis. Pagulasaastatel ettevõetud reisidel õppis Tuglas põhjalikult tundma teiste maade kultuurielu ning omandas väljapaistva kirjandus- ja kultuurialase eruditsiooni ning mitmekülgse võõrkeelteoskuse. Legaalselt kodumaale naasnult oli Tuglas Eesti kultuurielu juhtivamaid isiksusi, rajas kirjandusühingu ”Siuru” 1917, asutas ja toimetas kirjanduslikke ajakirju ”Odamees” (1919), ”Ilo” (1919–1921) ja ”Tarapita” (1921–1922), oli üks Eesti Kirjanikkude Liidu rajajaid (1922) ja selle esimees (1922, 1925–1927) ning Liidu ajakirja ”Looming” asutaja ja esimene toimetaja (1923–1926). Tuglas kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse. Pärast Teist maailmasõda osales ta aktiivselt kultuurielu taastamisel, kuid langes 1940. aastate lõpus stalinistlike repressioonide alla. 1955. aastal taastati Tuglase kodanikuõigused.

Tuglas debüteeris ajakirjanduses 1901. aastal, esimese raamatuna ilmus novell ”Hingemaa” (1906). Noorusloomingus on realistlik pildistik kõrvuti romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Aastatel 1901–1907 kirjutatud tööd koondas Tuglas raamatuks ”Liivakell” (1913). Üldtuntud on vanglas kirjutatud võitlusmeeleoludest õhkuv poeem ”Meri” (1908). Edaspidi ilmusid Tuglaselt psühholoogiliselt täiustunud impressionistlikud novellikogud ”Kahekesi” (1908) ja ”Õhtu taevas” (1913) ning ajastu paradokse peegeldav kunstifilosoofiline päevikromaan ”Felix Ormusson” (1915). Uusromantilised kogud ”Saatus” (1918), ”Raskuse vaim” (1920) ja ”Hingede rändamine” (1925) esitavad isikupäraseid, komposistsioonikindlaid, meeleolutihedaid, stiililt detaili- ja pildirikkaid novelle, mis tuginevad kontrastile, groteskile või sümboltegelasele. Tuglase loominguline ideaal oli luua müüdile sarnanevaid novelle. Realistliku laadi juurde tuli Tuglas tagasi 1930. aastate teisel poolel autobiograafilises lapsepõlveromaanis ”Väike Illimar” (I–II, 1937). Järjepidevalt on Tuglas viljelenud kirjanduslikke pisižanre, valik miniatuure ja luuletusi aastaist 1903–1966 on avaldatud kogus ”Muutlik vikerkaar” (1968). Tuglas pani aluse eesti kunstipärasele reisikirjale, mida isiklike tähelepanekute kõrval väärtustab rohke ajalooline ja kultuurieluline ainestik (”Teekond Hispaania” 1918, ”Ühe Norra reisi kroonika” 1939 jt). Kriitiku- ja uurijategevus kulmineerus 1920. aastatel, kui nägid ilmavalgust ”Juhan Liiv” (1914, 1927), ”William Shakespeare” (1920), ”Eesti uuem ilukirjandus” (1920), ”Kirjanduslik päevaraamat” (1921), ”Ado Grenzsteini lahkumine” (1926) jt.
Tuglase ”Kogutud teoste” kommenteeritud väljaanded ilmuvad aastast 1986 ja on seotud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse riikliku projektiga ”Friedebert Tuglase, Marie Underi ja Artur Adsoni vaimne pärand”.