Betti
Alver

Betti (Elisabet) Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeva teemeistri Mart Alveri perekonnas. Sünnimaja asub Jõgeva jaamahoone kõrval. See on pikk lihtne ühekorruseline maja, mida jaamakasarmuks hüüti. Alverite perekonnale kuulus väheldane kahetoaline korter. Lapsi oli peres rohkesti, ent neli neist surid varakult haigustesse, kaks koguni ühel ja samal ajal. Betti sündis ränka südamevalu tunda saanud vanemate viimase lapsena ja kasvas koos vanema venna Martiniga. Kodus leidus harmoonium, mida Betti väikesena mängima õppis. Isa ja vend olid head viiuldajad, isa mängis kaasa kohalikus pritsumeeste puhkpilliorkestris. Peale „maakeele“ osati perekonnas saksa ja vene keelt, peeti lugu juturaamatutest ja uuriti ajalehti. Vaimselt ärgas kodu soodustas kõigiti Betti fantaasiarikka mõttemaailma kujunemist. Alveri kodumajas tegutseb alates 2006. aastast muuseum.

1914. läks Betti haridust omandama Tartu tütarlaste gümnaasiumi ning õppis 1924-1927 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti filoloogiat.
Alveri esimene olulisem teos oli romaan“Tuulearmuke” (1927), mille ta kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis. Sellest sai tõeline bestseller, edu ajendas noort tütarlast kirjanikuks pürgima.

Alveri tõeline anne avaldub aga luules, millele ta pühendus 1930. aastate algusest, avaldades kirjanduslikes ajakirjades mitu poeemi ning 1936. aastal varasemat lüürikat koondava kogu “Tolm ja tuli”. See paistis silma kunstilise küpsusega ja on tervikuna vaadates ülemlaul ilule ja tõearmastusele.
Tee luuleilma aitas Betti Alveril leida hingesugulane ja hilisem abikaasa Heiti Talvik (1904-1947), kes oli “Arbujate” nime kandva luulesõpruskonna vaimne juht ja liider.
Nõukogude võim võttis Alverilt kõik, jäi vaid kõige olulisem – sisemise vabadus. Luuletaja sattus põlu alla, ta visati kirjanike liidust välja, tema loomingut ei avaldatud. Ometi leidis looja sisemist väge, et taas oma koht kirjandusloos kehtestada. Peale pikka vaikimist avaldas ta 1966 luulekogu “Tähetund”, mis pälvis Juhan liivi nimelise luuleauhinna.
Raskeletel aegadel tegutses Alver ka tõlkijana. Temalt ilmusid näiteks A. Puškini poeemide ja värssromaani „Jevgeni Onegini” eestindused, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.

Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud kogu eesti lüürika arengut.
Betti Alver suri kõrges vanuses 1989. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.