Karl
Ristikivi

3. X 1912 Karl Ristikivi sündis Paadremaal Sipka talus
1922 alustas kooliteed Vana-Varbla 6-klassilises algkoolis
1927–1930 Tallinna kaubanduskool
1931–1932 Tallinna Kolledži õhtugümnaasium (4-aastase kursuse lõpetas ühe aastaga)
1936–1942 Tartu Ülikooli geograafia eriala, lõpetas cum laude. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi “Veljesto”
1943 põgenes Soome ja töötas Eesti Büroos
1944 põgenemine Soomest Rootsi, pagulasaastate algus
19. VII 1977 Ristikivi suri oma kodus Stockholmis

Karl Ristikivi isik on jäänud mõneti sama salapäraseks kui tema loomingu sageli müstilised allhoovused. Välise elukäigu põhjal oli Ristikivi püüdlik ja töökas ning igati ontlik härrasmees.
Seda vastuolulisemad on aga tema sisemuses keevad protsessid. Endel Nirk on Ristikivile omaseks pidanud ühelt poolt uudishimu kõige oleva vastu, teiselt poolt suurt eluhirmu. See on tõepoolest tabav määratlus. Ristikivi loomuses on hulk paradokse. Neist silmatorkavaim on tema üksindusehirm ning samaaegne üksindusse tõmbumine. Või see, et ta tundis ennast võõrana oma kodumaal, aga esines paguluses veendunud rahvuslasena. Ristikivi erinevad palgepooled ilmnevad ka tema säilinud kirjavahetuses ning mahukas päevaraamatus. Sõpradele kirjutab kirju rahulik ja asjalik, vahel isegi optimistlikult meelestatud Ristikivi. Päevaraamatust vaatab aga vastu sügava depressiooni piiril kõikuv inimene, kes elab ühe päeva korraga.
Pealtnäha on Ristikivi elu kõige dramaatilisem sündmus toimunud jaanuarikuus 1943, Tartu pommitamise ajal. Ristikivi istus parajasti Laial tänaval oma töötoas kirjutuslaua taga, kui suur pomm kukkus raginal laest ja põrandast läbi ning jäi keldris imekombel lõhkemata. Sütik oli lahti tulnud ja jäänud ühe korruse lakke rippuma. Ehk võime Ristikivi tundeid sel hetkel võrrelda Tammsaare tunnetega pärast seda, kui tema maooperatsiooni õnnestumise tõenäosust hinnati kahele protsendile? Ristikivi on selle sündmuse jäädvustanud teoses „Hingede öö“, kus mina-tegelasele öeldakse: „Te olete kord saanud ajapikenduse. Te saite ajapikenduse 27. jaanuaril 1943. Rohkem ei saa me enam teha.“
Aga Ristikivi elus oli veel mitmeid tähtsaid päevi, mille tähendust teadis vaid tema ise. Need „tähtpäevad“ on salapärastena märgitud tema päevaraamatusse, kuid jäänud täpsema selgituseta. Niisiis on Ristikivil õige mitu elulugu; ja mida kirglikum, seda paremini varjatud.
Ristikivi elu paguluses rütmistasid iga-aastased reisid ning kirjutamine. Tema loomingu sisemine rütmistatus sarjade ja nende vaheraamatute näol torkab kahtlemata silma. Võime aimata kirjaniku taotlust luua väiksemate üksuste kaudu suurem struktuur, tõeline suurteos, millest moodustub tema elutunnetuslik sõnum ja maailmakirjeldus. Kuigi kirjutada plaanis Ristikivi palju rohkem kui ta teostada jõudis, on siiski hämmastav tema viljakus. Päevaraamatu järgi oli ta ju pidevalt kimpus oma tervise- ja olmeprobleemidega. Paistab, et euroopalikus Ristikivis oli ometi määrav annus talupojavisadust ja eestlaslikku jonni. Seegi on osa tema vastuolulisusest.