Oskar
Luts

1887-1953

Paljude põlvkondade lemmikkirjaniku Oskar Lutsu esikteosest „Kevade“ on saanud eesti kirjanduse tüvitekst ja tal on olnud tähtis roll eestlaste rahvusliku enesetunnetuse ja omapära teadvustamisel. Müüdilised tegelased elavad edasi teatris, filmides ning neid võetakse uutesse lugudesse ja juttudesse.

Oli 1887. aasta 7. jaanuari (v.k.j. 26. detsember 1886) öö Posti talu saunas Järvepera külas Tartumaal, kui sündis Hindrik ja Leena Lutsu esimene laps, kes ristimisel Palamuse kirikus sai nimeks Oskar. Luts on oma vanemate kohta öelnud: „Kirjanikuande olen pärinud emapoolsetelt vanavanematelt, aga mu vanemad olid ka kaunis kenad naljahambad, kellede nali polnud päris lahja.“ Vanavanemad Mart ja Triinu olid iseäranis andekad jutuvestjad. Oskaril oli lugemine selge juba 6-aastaselt.
7-aastaselt läks Oskar Änkküla vallakooli, kus õppis vaid ühe aasta.

Järgmised neli aastat (1895-1899) õppis ta Palamuse kihelkonnakoolis. Palamuse kool ja kaaslased jätsid sügava jälje noore Oskari hinge. Siinsed mälestused jõudsid hiljem „Kevade“ lehekülgedele ja mälestusteraamatusse „Vaadeldes rändavaid pilvi“.
Kurva juhtumusena püsis kirjanikul meeles 3-aastase väikevenna Arno surm. Hiljem oli Oskar hoolitsev vend Theodorile.
Lapsepõlveaastaist jutustab kirjanik südamlikult oma memuaarisarja esimestes köidetes „Vanad teerajad“, „Talvised teed“ ja “Läbi tuule ja vee“.
1899. aastal astus Luts Tartu Reaalkooli. Sellele järgnes apteegitöö, mis viis noore apteekriselli ka Narva ja Tallinna.

Reaalkoolist ja tööst apteekriõpilasena on Luts kirjutanud mälestusteraamatus „Kuldsete lehtede all“ ning „Ladina Köök“.
Esimesed kirjaread ilmusid Thomas Oskary nime all 1907. aastal Postimehes, milleks olid eksistentsiaalse meeleoluga luuletused „Elu“ ja „Täht“. Pidades tollal apteekriselli ametit Hirschfeldti (hiljem Kivisilla) apteegis, tegeles O. Luts üha järjekindlamalt kirjutamisega.
Samal aastal sooritas ta apteekriabilise eksami Taru Ülikooli juures ja alustas „Kevade“ kirjutamist, mida jätkas sõjaväeaastatel Poolas ja Peterburis.
1911. aastal oli Luts Tartus tagasi ja asus farmaatsiakursustele ülikooli juures, jätkates samal ajal apteekriametit magister Jürgensoni apteegis.
1914-1918 tegutses Luts sõjaväefarmatseudina püsivamalt Vitebskis, kus ta abiellus 2. juulil (v.k.j.) 1917 valgevene-poola päritolu Valentina Krivitskajaga. 11. aprillil (u.k.j.) 1918 sündis perre poeg Georg. Samal aastal vabanes Luts sõjaväeteenistusest ja saabus perega Tartusse ning asus tööle Kivisilla apteeki.
Oskar Lutsu poeg ühendab jutustusi „Inderlin“ ja „Nukitsamees“. Kirjanik on need oma pojale loonud ja jutustanud
Aastast 1922 sai O. Lutsust kutseline kirjanik ning Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1945. aastal omistati talle Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus ja järgmisel aastal autasustati Tööpunalipu ordeniga.

Ühtekokku jõudis kirjanik oma 66 eluaasta jooksul luua 69 teost.
Oskar Lutsule 50. sünnipäevaks kingitud krundile Tartus Tammeväljal valmis 1936. aastal elumaja. Sealt lahkus ta viimsele teekonnale 23. märtsil 1953.
Kirjanik on maetud Pauluse kalmistule Tartus.