Blogi
Oskar Luts, 1925
“Praegune aeg põeb mitte üksnes raha puuduse, vaid ka raha pillamise haigust. Kergem on raha teenida, kui selle üle valitseda. Isiku käekäik ei olene mitte nii väga sellest, kui palju ta teenib, vaid sellest, kuivõrd otstarbekohaselt ta oma teenistusega mõistab ümber käia.”
Juhan Liiv, 1909
Kui mina eesti rahvusliku mõtte peale mõtlen, siis jään ma kurvaks. Midagi rõõmustavat ei ole siin, lootuslikku.
Meie elame Media rahva maal ja Kedari rahva telkides, mõtlen ma siis.
Kurbus ei kao, ei kao.
Kuidas oli enne teisiti nende kallimeelsete inimestega, kes isamaalikud olid, kui ma veel poisikene olin.
Missugune mehine vaim silmis, missugune elujulgus, rõõm, vägevus, missugune kuldselge lootuslik eesti süda!
Ma mõtlen rahva lihtsaid poegi, ärganud vallakooliõpetajaid mu nooruspäevil, kellega mul kallis au oli tuttavaks saada, kui ma veel täies mehevanaduses ei olnud.
Missugune lootus Eesti asjas!
Hakkas eesti laul helisema, olid mehed kui elu ja tuli.
Kas oli nende pilk lühem?
Siis oli eestilist tilgakene veel alles olemas, ja ometi kui palju ta õnnestas!
Need olid aja lapsed. Aeg oli sarnaseid õisi kanda võinud.
Ei olnud siis veel kitsaid soovitud rahvaste ümberkasvatamise dogmasid olemas.
Siis oli vaba vaimline võitlus saksa rahvustunde vastu alanud, ja see oli nii lootusrikas!
Nüüdne aeg on nii öökuubne, et rahva enese lastest arvatakse: rahvuslik töö kõnes ja kirjas olevat – leivateenistus! Olevat üksikute äri…
A. H. Tammsaare “Kultuurist ja demokraatiast”
Meie arvame, et kõiges on süüdi demokraatia – demokraatia, millest meil pole kuigi palju aimu. Ja kust pidimegi seda aimu saama? Kõik meie poliitikategelased on ju noilt päevilt pärit, kus isevalitseja istus Piiteris, isevalitseja istus Toompeal, isevalitseja istus mõisas, seisis isegi tänavanurgal korrapidajana. See on meie poliitiline traditsioon, meie poliitiline kultuur. Ja siis katsusime hüpata demokraatiasse. Aga mehed jäid isevalitsejaiks, sest nad pidasid kinni oma traditsioonilisest kultuurist. Demokraatiast kõneldi, demagoogiat mõeldi, isevalitsust püüti teostada. Iga demokraatlise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma. Selline on valitsev tõsisasi meie poliitikas.
/-/
Kultuur loob demokraatia, aga kultuur puudub meil. Kultuur nõuab traditsiooni, aga ka see puudub meil või on ta demokraatia vastane.
Meie oleme poliitilised alaealised, kes ei armasta kohuse- ega vastutusetunnet. Meie usume, et kaota ühiskondlikus tegevuses vastutus ja kohustus, siis pöördub kõik heaks. Sellepärast trügivadki etteotsa inimesed, kes on oma paremad päevad ära elanud, ilma et nad kunagi oleksid tegelikult näidanud, on neil ühiskonna vastu kohuse- ja vastutustunnet või mitte.
Aga demokraatia tähendab ainult kohustust ja vastutust. Inglastel olevat seda, sest seal tahab kuningas, tahavad lordidki demokraadid olla. Ka prantslastel olevat seda, sest neil sureb kuulsaid avalikke tegelasi, kes ei jäta nimetamisväärseid varandusi järele. Meil muidugi poleks selliste meeste vastu kuigi suurt usaldust, sest mida loota ühiskondlikus elus mehelt, kes pole osanud isiklikus elus varandust saavutada või pankrotiga teistele külma teha? Selline mees peab olema tingimata kuidagi puudulik ja sellepärast lüüakse ta igalt poolt välja: temal puuduvad kogemused.
/-/
Nõnda ehk hakkaksime taipama, et häda pole selles, et on demokraatia, vaid et teda pole. Häda pole selles, et on liig palju kohustust ja vastutust, vaid et seda tunnet on liiga vähe.
1933
E. Vilde. Kas halveneb kirjanduslik maitse?
Lõigud Eduard Vilde 1929. aasta 3. oktoobril Estonia kontserdisaalis peetud kõnest
Meie elame spordi tähe all. Ei, õigemini sporditsemise ja rekorditsemise tähe all. Mis oli alguses võimlemistaoline kehaharjutus, ajaviide, mäng, see on saanud kireks – pealegi kireks, mis kipub lämmatama vaimsed huvid. Uinus varemalt poiss või plika magama, raamat kaisus, siis uinub ta nüüd – ühel jalgpall, teisel reket kaisus. Ja und näevad mõlemad ärevaist turniiridest ning matšidest ja nende kõrval Pariisist värskelt importeeritud neegritantsudest … Ja kõike seda rekorditsemist võetakse tõsiselt, purutõsiselt – meil ja mujal. Tuuakse lehtedes telegraafi ja telefoni kaudu pikki üksikasjalisi kirjeldusi ning sügavpõhjalikke arvustusi. Korratakse seejuures tüütuseni: „Terves kehas terve vaim.“ Aga milles väljendub ja teostub siis nüüdisaja sporditseja vaim? Mida ta sel alal loob? Ta ei tee ju muuga tegemist kui oma mittevaimse kirega. Kui meile ajakirjanduses, reklaamiks spordile, jutustatakse mõnest ameerika presidendist või inglise peaministrist või suurest kirjanikus, et ta harrastavat seda või teist sporti, siis ei ole ometi sport see tegur, mis tõstis mehe nii kõrgele staažile, vaid tema vaimne kvalifikatsioon. Ta kasutab sporti vaid oma kehalise tervise karastuseks mängu ja võimlemise mõistlikkudes piirides. Rekorditseja aga otse patustab kehalise tervendamise vastu. Bernard Shaw tähendab kuskil inglise aristokraatia spordikire kohta, et lepitakse meelsasti vigaseks väänatud käe ja jalaga, kui aga saadakse nautida hea sportlase kuulsust. See on haigluse tunnusmärk. Sellisel sportimisel pole enam midagi tegu „kehakultuuriga“ – see kultuur on ebakultuurne.
—-
Nüüdisaja vaimuolu signatuur on kõmunälg. Kõigis maades elab suur osa ajakirjandusest ainuüksi sellest näljast. Enne seda ei olnud. Algupärandite esietenduseks koguneb meil teater täis, kuid kas teose enda pärast? Ei, vaid 75 protsendi võrra selle kõmupärase teatraalsuse pärast, mis on ühenduses esietendusega: autor hõigutakse lavale – kuidas ta välja näeb? mis näo ta teeb? kas oskab teine ka ilusasti kummardada? mihukest kuube ta kannab? kas talle annetatakse ka lilli? jne …
—-
Maitse aga – see näib edasi halvenevat, olgugi, et meil virgasti katseid tehakse, eriti noorsoo ringkonnis, parema kirjanduse propageerimiseks. Masside maitse halveneb edasi, kuni tuleb suur tüdimus, küllastus, tülgastus kõigest sellest tühjast, õõnsast mittemidagist. Siis algab renessanss – ükskõik millal.
Eduard Vilde. Mida tahaksin veel enne surma näha
Sarjaja, 1912
Eestlast, kes veel ei ole ajalehte välja andnud
Eestlast, kes pole veel kõnet pidanud
Eestlast, kes ei kirjuta novelle
Eestlast, kes on kintsukaapimisest juba võõrdunud
Eesti ajakirjanikku, kes ei jaksa muneda kolme eduprojekti tunnis
Eesti üliõpilast, kes ei loe end esimesest semestrist peale õpetlaseks
Eesti haritlast, kes ei pea endast targemaid poolharitlasiks
Eesti kirjanikku, kes ei arva ennast oma rahvuse ainsamaks geeniuseks
Eesti arvustajat, kel ei ole arvustus valmis enne, kui ta arvustuse-eset on tundma õppinud
Eesti kodanlast, kes pole veel kordagi Karl Marx’i kummutanud
Eesti sotsialisti, kelle alt ei tule talupoeg nähtavale, kui sa teda natuke nühid
A.H.Tammsaare. Midagi on mäda Maarjamaal
A. H. Tammsaare; Päevaleht 16.12.1930
„Kõik kaebavad kitsaid aegu ja puudust, aga ometi katsume maksku, mis maksab endise laiusega edasi elada: teeme pankrotte või läheme muidu põhja; ehitame sildu, et oleks, mis võiks sisse langeda; projekteerime raudteid, mis end ei tasu ja mis maksavad kaugelt üle eelarve; toetame korraga mitut ettevõtet, mis võistlevad vastastikku üksteist surnuks; peame ülal päratu hulga igasuguseid lõbuasutusi ja neist ei lase me juba ühtki uperkuuti minna; riietume ja kängitume, et aina imesta, kust see küll kõik tuleb nii raskel ajal; joome üle maa pidudel ja pidudeta, nii et aina pussitame omakseid, sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, ning häda sellele, kes mõtleks meile milleski piiri panna.
Kui on häda, siis on valitsus kõiges süüdi, seda teab iga vabariigi kodanik ja iga ajaleht, mis on kirjutatud maakeeles. Ainult riigikogu on nähtavasti kurt ja pime; seepärast tänab ta igal istungil jumalat, et tal niisugunegi valitsus, ja et ta ei saada teda Toompealt mitte alla, et oleks ometi kõik jälle hea Maarjamaal: raha küll, leiba küll, lõbu küll. Ainult tööst oleks ehk ikkagi veel nappus. Aga seda me nii väga ei himustagi, sest miks muidu antakse tööbörsidele töösunnimäärusi. Meie kõik kipume varsti sedavõrd „koolitatud“ olema, et töö läheb häbiks ja muutub ajaraisuks, ehk olgu siis, et rändame Ameerikasse või Austraaliasse. Jah, seal pole eestlaselegi töö veel häbiasi, sest seal pole nuusutatud läänekultuuri ega maitstud idaorientatsiooni, muidugi tsaariaegset.
Ainuke töö, mis pole häbiasi, on nõnda-nimetatud kirjatöö. Sellest siis nähtavasti see uputus kirjanduseturulgi, nii et kirjanikud aina kaebavad – raamat, liiatigi hea, ei lähe ega lähe. Aga samal ajal samad kirjanikud aitavad oma tuntud nimedega veel rohkem turgu uputada kirjandusega, mida nad ise nimetavad alaväärtuslikuks. Ja arvustised? Neist võib leida kõike muud, harva aga selle arvamust, kes arvustab.
Ometi süüdistame rahvast, et ta ei osta ega loe raamatuid, liiatigi häid – rahvast ja tema kultuurkapitali, sest need kaks on kõige kurja juur. Aga imelik. Muu kauba uputus surub harilikult hinnad alla, kuid kirjanduseturul uputus kruvib hinnad aina kõrgemale ja kõrgemale. Samuti on lugu ka raudteel: mida rohkem neid saab, seda kallimaks läheb sõiduhind. Nagu oleks ka neil osa paberlikust labürindist.
Ikkagi oleks nagu midagi mäda Maarjamaal.
© Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing
2012
Kirjanikud
Muuseumid
Haridusprogrammid
- Lasteaiale ja eelkoolile
- Algklassidele
- Põhikoolile
- Gümnaasiumile
- Täiskasvanutele