Eduard Vilde
Tutvustus
Eduard Vilde (1865-1933) jälg eesti kirjanduse- ja kultuuriloos on väga sügav. Kui ta 19. sajandi lõpukümnenditel meie veel hõredale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast kiiresti fenomen ja „meie esimene“ pea kõikides žanrites. Meie esimene krimi-, nalja-, reisi- ja romaanikirjanik, samuti teatri- ja kirjanduskriitikale alusepanija. Tal oli oskus algupäraste ülipopulaarsete nalja- ja põnevusjuttudega eesti rahva südamesse pugeda, mistõttu ka tema rolli siinse rahva lugema harjutamisel ei saa alahinnata. 1902. a. ilmunud Eesti esimesest ajaloolisest romaanist „Mahtra sõda“ sai kohe kultusteos ja üks rahvusidentiteedi oluline alustekst. Suures osas rahvamälul ja autentsetel arhiivimaterjalil põhinev romaan on hiljem mõjutanud ka meie ajalookäsitlust. Vilde oli ühtlasi nii menukaim kui ka mõjukaim siinne kirjamees. Rahvas usaldas tema sõnu.
Loe veel ...Vilde kõndis kogu aeg omast ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naisteõiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust toonitav Vilde sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et tollase kodumaa vaimne ruum jäi kirjanikule vanamoodsaks ja sumbunuks. Vilde vajas suurlinliku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat! Just peamiselt nendel põhjustel on Vilde pea 20 aastat oma elu eri perioodidel elanudki võõrsil. Selle aja sisse mahtus ka 11 heitlikku ja keerulist pagulas-aastat. Kõik see kogemus vormiski Vildest meie esimese tõelise eurooplase!
Pärast pikast pagulusest naasmist 1917. a sukeldus Vilde kogenud maailmakodanikuna siinsesse poliitikasse. Temast sai aktiivne sotsiaaldemokraat ja Tallinna Linnavolikogu liige. See oli aeg, mil iga andekas intelligentse inimene pidi panustama kaua unistatud oma riigi ülesehitamisesse ja säilitamisesse. Vilde palgati Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks Saksamaale (1919-1920). „ Missioon“ riigi hüvanguks sel pöördelisel ajal tuli enda loomingu ja tervise arvelt. Hiljem poliitikast taandunud Vilde jäi elu lõpuni üheks tuntumaks demokraatia mõtte saadikuks Eestis. Teraselt jälgis ta riigi arengut ja ikka ja jälle reageeris väärnähtuste, ebakultuursuse, korruptsiooni ja rahvale puru silma ajamise peale.
Väsimatu tõe, õiguse ja inimlikkuse eest seisnud Vilde on üks suurimad 20. sajandi intellektuaale Eestis.
Fakt
Eduard Vilde tädipoeg oli eesti kirjanik Eduard Bornhöhe (1862-1923)
Fakt
Eduard Vilde on kirjutanud ligi 1000 nalja-ja satiiripala esinedes mitmete varjunimede all. Nt Tiiu Tasane, Rein Rusikmann Võmmkülast, Vennaksed Praakmanid, Viola Luulekaits, Aidu Raidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siirupi Siim, Sapi Saul jpt.
Fakt
Eduard Vilde on esimene eesti kirjanik, kes 1929.a sai Tartu Ülikooli audoktori tiitli (dr. phil. h. c.). Paradoksaalsel kombel ühtegi ülikooli hilisem doktorikraadiga kirjanik lõpetanud pole.
Fakt
1927. aastal kolis Vilde riigikorterisse Kadriorgu. Selle kinkis talle valitsus. Tänini asub selles Vilde majamuuseum.
Fakt
Eduard Vilde on enim kirjutanud eesti autor, tema Kogutud Teoste 33 köidet kokku ligi 10 000 lehekülge on vaid osa tema loomingust
Fakt
Eduard Vilde on esimene inimene, kes on maetud Tallinna Metsakalmistule
Video
"Mäeküla piimamees", 1965.Treiler
Eesti filmiklassika tippu kuuluv Leida Laiuse mängufilm on valminud Vilde samanimelise romaani ainetel.
Video
"Vigased pruudid", 1989. Treiler
Legendiks saanud telelavastus põhineb Vilde populaarsel naljajutul "Vigased pruudid" (1888).
Video
"Minu esimesed triibulised", 2009. Animatsioon
Vilde muuseumi ja Eesti Nukufilmi ühise lastelaagri raames valminud animatsioon.
Video
"Mis maa see on" Siiri Sisask
Laul on kirjutatud vabaõhunäidendi "Mahtra sõda" tunnusmuusikaks 1998. aastal. Sõnad Peeter Volkonski, muusika Siiri Sisask. Laulu esitati esimest korda 2011. aastal ka noorte laulu- ja tantsupeol.
