Lydia Koidula
Tutvustus
Lydia Koidula ( Lydia Emilie Florentine Jannsen)
Lydia Koidula, sündinud 12.( 24. ukj ) detsemberil 1843 oli Vändra pastori ja hilisema ärkamisaja esimese liidri Johann Voldemar Jannseni ja Juliana Emilie Kochi esimene laps. Isa äratas tütre huvi
kirjandusliku tegevuse, talurahva ja eesti keele vastu, tema ema Mall aga julgustas pojatütart luuletama. Ema Emilie õpetas Lydiale aga saksa keelt ning ranget kombeõpetust.1850. aastal, kui Lydia oli 6-aastane, kolisid Jannsenid Pärnusse, kus tema isast sai kooliõpetaja. Isa õpetas ka Lydiat, kes elas järgnevad 13 aastat isa juures Pärnu Ülejõe koolimajas.Hiljem täiendas Lydia ennast veel Pärnu Kõrgemas Linnatütarlastekoolis, mille ta lõpetas 1861. aastal. Juba kooliõpingute ajal hakkas ta kirjutama luuletusi ning jutte. Esimese kaastöö isa ajalehele “Perno Postimees” tegi ta samuti 1861. aastal. Sama aasta lõpus oli Lydia Jannsen lõpetanud Pärnu Tütarlaste kooli väga heade tulemustega ja järgmisel aastal sai talle seetõttu võimalikuks sooritada Tartu Ülikooli juures koduõpetaja kutseeksam. Nõnda sai ta kõige kõrgema haridustaseme ja kvalifikatsiooni,milleni naine tolleaegses Vene impeeriumis võis jõuda. Ta oli juba varakult ka iseseisev ja asjalik, sest lisaks isa aitamisele ajakirjandustöös hoolitses ta ka nelja noorema venna ja ühe õe eest, sest ema haigestus raskelt. 1863. aasta lõpus kolis Jannsenide pere Tartusse, kus Johann Voldemar hakkas välja andma “Eesti Postimeest”. Lydiast sai sealjuures tema parem käsi, kes toimetas ajalehe juturubriiki: “Eesti Postimehe jututuba”. Ajalehes hakkasid ilmuma ka tema proosapalad ja luuletused. 1866. aastal nägi ilmavalgust Lydia Jannseni esimene luulekogu
“Vainulilled”, mis ilmus küll veel anonüümselt. Samal aastal koostas Carl Robert Jakobson “Kooli Lugemise raamatut”, kus ta otsustas paljud Lydia Jannseni luuletused avaldada. Samuti soovitas ta poetessil võtta kasutusele luuletajanimi Koidula, mida too ka tegi. Lydia Koidula nimi ja tema luuletused said alates 1867. aastast üle kogu Eesti tuntuks. Samal aastal ilmus ka tema teine luulekogu: “Emajõe ööbik”, ka see sai Koidula hüüdnimeks.
1868. aastal tutvus Koidula lähemalt mitmete ärkamisaja tegelastega: lisaks Jakobsonile veel Jakob Hurda, Jaan Adamsoni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja teistega. Jannsenide kodu Tartus Tiigi tänaval muutus rahvusliku liikumise tegelaste tavaliseks kohtumispaigaks. Eriti tihedaks kujunesid tema suhted Kreutzwaldiga, kes mõjutas tugevalt just tema loomingut ja vaateid. 1869. aastal tegeles Koidula eestkätt Esimese üldlaulupeo ettevalmistamise ja läbiviimisega. Peol kõlasid lauludena ka mitmed Koidula luuletused, nagu “Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm”. Koidula aktiivne loome- ja organiseerimistegevus jätkus ka järgmisel aastal, kui “Vanemuise” laulu- ja mänguselts tähistas oma 5.juubelit tema näitemänguga: “Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola”. 1871. aastal külastasid Koidula, Johann Voldemar ja Harry Jannsen Soomet. Seal kohtusid nad mitmete silmapaistvate kultuuritegelastega ja Koidula armus luletajasse Antti Almbergisse, kes aga paraku tema tunnetele ei vastanud. Poetess kihlus veel samal aastal endast kaks aastat noorema Eduard Michelsoniga, kes oli lätlasest arstiteaduse üliõpilane Tartus. 1873. aastal abiellus Koidula oma kihlatu Michelsoniga ning mõne aja pärast asusid nad elama Kroonlinna, kus viimane sai sõjaväearsti koha. Elu kodust kaugel ei meeldinud Koidulale ning tema hilisema perioodi luuletuste peamiseks teemaks oligi koduigatsus.Siiski polnud tema elu täiesti trööstitu, koos abikaasaga reisisid nad 1870.aastatel ringi Austrias ja Saksamaal, samuti sündis neile neli last, kaks poega ja kaks tütart. Pojad surid paraku noorelt, tütred elasid kauem.1886. aasta 30. juulil suri Koidula Kroonlinnas rinnavähki. Viimastel aastatel oli tema tervis üpris vilets ning tema koduigatsus üha kasvas. Koidula viimaseks luuletuseks jäi “Enne surma - Eestimaale”. Sinna ta aga paraku ei jõudnud. 1946. aastal, poetessi 60. surma-aastapäeval, toodi Lydia Koidula põrm kodumaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Ümbermatmise juures viibis ka tema tütar Anna. Koidula kirjutas oma elu jooksul üle 300 luuletuse, 86 proosatööd, 7 artiklit ja 4 näidendit. Samuti on säilinud tema arhiiv, mida hoitake Eesti Kirjandusmuuseumis.
Fakt
1850.a.10. aprillil kolivad Jannsenid Vändrast Pärnusse; 21. septembril alustab J. V. Jannsen õppetööd Pärnu Ülejõe eesti-saksa algkooli juhatajana.
Fakt
1868.a. lihavõtte paiku (tõenäoliselt 1. aprillil) kohtub Koidula Tartus oma kodus esmakordselt Kreutzwaldiga. Mõne nädala eest enne seda oli ta saatnud Kreutzwaldile oma rahvariietes foto, vastates nii lõpuks Viru Lauliku tungivale sellekohasele palvele.
Fakt
Kas teadsie,et 1992. aastal toimunud rahareformiga võeti muuhulgas kasutusele ka Lydia Koidula näopildiga 100-kroonised, mille kujundas kunstnik Vladimir Taiger. Rahatähe tagapool on kujutatud Eesti pankrannikut. Samuti on seal Koidula luuletuse autograaf. 100-krooniseid rahatähti on välja antud aastatel 1991, 1992, 1994, 1999 ja 2007.
