Õpireis Ungarisse

Erasmus+ projekti esimene õpireis toimus 16.-20. september 2021 Ungarisse. Reisil osalesid Annika Aus, Egle Adams, Mari Vapper, Elmar Trink ja Siiri Kvell. Eesmärgiks oli koguda uusi ideid, kuidas luua paremaid sidemeid kohaliku kogukonnaga ning leida viise kohalike inimeste kaasamiseks muuseumide tegevusse. Kaks sisukat päeva viisid meid Petöfi muuseumi peamajja ning filiaalmuuseumidesse.

Meie võõrustajaks oli museoloog Anna Benedek, kes on tihedamalt seotud Petöfi muuseumi meediakoguga. Nende heliarhiiv koondab üle 8000 kirjandusteemalise salvestuse. Muuseum oli esimene, kes alustas süvitsi kirjanike intervjueerimistega.

Palusime ungari kolleege, et nad tutvustaksid meile oma näituseid ning räägiksid, milliseid üritusi nad korraldavad. Samuti olime huvitatud nende kogemustest, kuidas jõuda siseturistini ja luua kirjanike muuseumide näol kogukonda ühendav platvorm.

Petöfi Kirjandusmuuseumi kogudes on artefaktid, mida hakati kokku korjama kohe pärast Petöfi hukkumist 1850. aastatel. See oli ka aeg, kui tärkas rahvuslik kirjandus. Tänapäeval hõlmab muuseumi tegevus kogu Ungari kirjandusmaastiku tegevuse jäädvustamist (käsikirjad, fotod, raamatud, kirjanikele kuulunud isiklikud esemed ja taiesed jms) analoogiliselt Eesti Kirjandusmuuseumiga. Seetõttu korraldab muuseum ka riiklikke ja rahvusvahelisi kirjandusüritusi, nagu ungari kirjanduse tõlkijate kokkutulekuid ja ungari kirjanduse päevi välismaal, aga ka üleriigilisi sündmusi. Väga oluline roll on neil kindlasti arhiivi loomel, museaalide kogumisel. See on kinnistunud kui kogukondlik töö, juba osatakse ja teatakse kuhu pöörduda – muuseumile tuuakse erinevate kirjanikega seonduvaid esemeid (nende loomingut, sh kunsti, nendele kuulunud asju, neist loodud loomingut, kirjanike loomingust tehtud uut loomingut - metaloomingut jne). Huvitav oli näha ajutist näitust, kus oli ajaloolise kogukonna esile toomine - isehakanud indiaanlased ja nende hõimud Budapestis. Omapärane nõukogude aegne subkultuur, mida inspireerisid Carl May ja J.F. Cooperi indiaani vabadusvõitlust käsitlevad romaanid, oli omapärane vaikne vastupanu avaldus tollasele totaalrežiimile, mille vastu ei saanud ka tsensuur. Samasugune nähtus esines ka Eestis (Omar Volmer “Tomahookide aeg”).

Muuseumi aias korraldatakse üritusi, festivale, mis oma olemuselt juba eos kogukonda kaasavad. Ise nad aga pikemalt festivalide teemal ei peatunud. Näituste raames on neil kombeks korraldada üritusi, mis haakuvad tänapäeva teemadega. Erinevate sihtrühmade kaasahaaramiseks ja sündmuste turundamiseks võetakse kampa kaasaegseid kunstnikke, kirjanikke ja disainereid. Üritusi tuleb aga intensiivselt reklaamida, kuna osalejaid on vähe. Ei ole kujunenud välja kirjandusmuuseumi piirkondlikku kogukonda, kes tihedamalt ettevõtmistes kaasa lööks. Lähenevad sündmuste korraldamisele meile väga sarnaselt - läbi erinevate formaatide saab majja uut publikut, olgu selleks siis näiteks kontsert, teatrietendus vms. Põnev lähenemine on kindlasti ka võimalus ise muuseumisse midagi luua. Neil on konkurss mõne kindla teose põhjal näituse loomiseks. Muuseumis on selleks eraldi nurk, kus konkursi võitnud idee saab eksponeeritud. See on hea näide, kuidas kaasata kogukonda – anda neile võimalus panustada.

Üheks oluliseks sihtrühmaks on alati ka koolid. Suurt rõhku haridusprogrammide turundusele ei pea nad panema, sest muuseumil on oluline roll riikliku kooliprogrammi osana ja õpilastega muuseumi külastamine on koolidele endale tähtis. Toimunud on ka üleriigilisi pilootprojekte, kus erinevatest Ungari otstest tuuakse lapsed kaheks päevaks pealinna muuseumidesse ja koolidele makstakse reisimine ning ööbimine kinni. Sarnane Tallinnas toimunud haridusameti projektiga - omavalitsus finantseerib, et koolid külastaksid kultuuriloolisi paiku. Ka Pärnus toimub juba neljandat aastat projekt “Linn kui õpikeskkond”, kus linnavalitsus maksab kinni klassidele muusemide külastused ja muuseumitunnid. Koroonaperioodil tegid muuseumiõpetajad e-tunde tasuta, et sidet selle sihtrühmaga hoida ning õpetajaid toetada, anda enda panus.

Muljet avaldas ajalooline Karoly perekonna raamatukoguruum, kus meid vastu võeti ja toimus ühisseminar. Igapäevaselt kasutavad ruumi oma töötajad, aga see on avatud ka nt üliõpilastele, kirjandusteadlastele, kes soovivad teha uurimistööd. Igal laual on töötamiseks eraldi arvuti. Väga põnev ja kadedust tekitav oli kaasaegse disainmööbli ning tehnikaga sisustatud spetsiaalne muuseumitundide läbiviimise ruum.Tore oli just see, et pedagoogikatoas tutvustati lastele ja noortele ka museoloogiat. Lapsed saavad mängulises vormis esimesed teadmised selle kohta, kuidas näitust koostatakse või muuseumieset eksponeeritakse. Ruumi mööbel oli mitmekülgne, kergesti kohandatav ja mugav, võimaldades seda vajadusel hõlpsalt ümber paigutada.

Pärast peamajaga tutvumist külastasime lugudele pühendatud muuseume. Esimene neist oli lastele suunatud muinasjuttude muuseum ja teine noortele mõeldud muuseum, mis on üles ehitatud töötubadena. Nime kannab see “Háromcsőrű Kacsa” ehk tõlkes kolme nokaga part. Muinasjuttude muuseumis on fookuses tänapäevane lastekirjanik, muinasjuttude looja - igal aastal valitakse uus patroon. Eksponeeritud on kaasaja lastekirjanike isiklikud esemed ja nende personaalsed lood. Pered on muuseumi jaoks väga oluline kogukond - lapsed käivad oma sünnipäevi tähistamas muuseumis mitu aastat järjest, sellest on saanud traditsioon. Lisaks korraldab muinasjuttude muuseum töötubasid lastele ning ühiseid tegevusi peredele.

Oli tunda, et juba muuseumit luues oli väga hästi läbi mõeldud ka muuseumitundide korraldus, kõik toetas õppimist ja avastamist. Näiteks oli toolide tagakülgedel kujutatud erinevaid rahvusvahelisi muinasjutte, toole kasutati aga häälestusena muuseumitunni alguses. Väiksemates ruumides kuvati muinasjutu stseene ka lakke, et väikest ruumi maksimaalselt ära kasutada. Terve muuseumi võis läbida aga toreda ning fantaasiarikka seiklusraja kaudu, mis oli täis erinevaid seiklusi ja takistusi. Kuigi muuseum oli pindalalt väike, oli ruum leidlikult ja hästi ära kasutatud, võimaldades muinasjutumaailma kogeda kõigi viie meele abil.

Noorte loovkirjutamise muuseum asub renoveeritud ruumides suure hooviga majas, mis aastakümnete eest oli populaarne kirjanike ja kunstnike kogunemiskoht Buda linnajaos. Kaasaegse sisustusega ekspo- ja tegeluste ruumis toimub tihe koostöö noorte iidolitega. Näiteks võis ekraanil näha ungari popstaari, kellega kirjanduslikul viisil erinevate teemade raames n-ö mõõtu võtta. Muuseumi tegevused on mõeldud lastele alates 10-eluaastast. Seega võis sellele sihtgrupile muuseumi rajamine olla päris keeruline ülesanne - kuidas olla tegevustes ja kujunduses mänguline, kuid mitte lapsik. Õige tooni tabamine on tegijatel aga hästi õnnestunud, sest kogu muuseumi kujundus mõjub loominguliselt ja stiilselt - juba ainuüksi istekohad on kujundatud toreda trükimasinana. Äärmiselt inspireeriv on ka väike helistuudio. Soovijal on võimalik sinna sisse astuda ning ise mõni lugu salvestada, lisades klipile erinevaid taustahelisid. Samuti saab külastaja luua erinevaid tegelaskujusid, otsida raamatutest põnevaid tsitaate või proovida kätt animatsiooni alal - inspiratsiooni leiab sellest väikesest pardikollasest muuseumist kuhjaga! Kindlasti on Eestis selline noortele suunatud ja nende enda loovust õhutav kirjandusmuuseum hetkel puudu.

Muuseum pakub erinevaid gruppidele suunatud programme (“Together again”). Sisu on neil kõigil pisut erinev, kuid peamine eesmärk nende programmide läbi on rühma ühise kultuuritaju kaudu lähendada. Loomulikult on põhiline rõhk ka loovusel, eneseväljendusoskusel, fantaasial. Kogu muuseum ongi üles ehitatud praktiliste tegevuste peale, iga asi kutsub end avastama. Eraldi programmina on olemas “Lugude jutustamise/loomise töötuba” - sinna saavad kõik sooviavaldajad ennast registreerida. Tulevikus võiks see olla väga suure potentsiaaliga kogukonna loomise koht, kuid see tuleb veel luua. Tegemist on väga värske muuseumiga, aga juba oli näha, et teatud täiskasvanute seltskonnad on neid ruume ja õuet kasutanud oma ürituse või peokohana, kus leiab palju huvitavat infot ja tegevust.

Õpetajate kaasamiseks on mõeldud eraldi infopäevad ja üritused. Samuti korraldab muuseum kirjandusvõistlusi lastele (10-14-aastastele).

Teisel päeval viidi meid jalutama Jókai aeda, kus asub ka tema memoriaaltuba. Sandor Petöfi kaasaegne ja sõber Mor Jokai on ungari rahvuskirjanduse üks rajajatest. Tema memoriaalmuuseum asub tema enese rajatud kunagises veinimõisas, mis nüüd on populaarne rahvuspark ja tegutseb koostöös rahvuspargiga. Kuna peahoone on hävinud, siis püsinäitus on rajatud endisesse kõrvalhoonesse. Jokai oli esimene ungari aja-, romaani- ja draamakirjanik, kes avaldas ka hulk populaarteaduslikke kirjutisi, sarnaselt Eesti ärkamisaja tegelastega. Kõrgel Buda mäeküljel paiknev park on populaarne suvine jalutus- ja puhkekoht, kus kasvab ka tänapäeval Jokai rajatud viinamarjaväli. Sügiseti enne sulgemist toimub Jokai aias ka kohalik veinifestival, kus lööb kaasa kohalik kogukond. Nõukogude ajal oli sel kohal väga rusuv kuulsus, sest siis asus siin riikliku salapolitsei peakorter. Selle asutuse mahajäetud lagunevat maja saime meigi eemalt silmata.

Peame oma Erasmus+ projekti õppereisi edukaks, kuna leidsime ungari kolleege külastades palju häid mõtteid ja teostusi, mida saame oma kirjanike muuseumi kolleegidele jagada ning tulevikus oma muuseumideski rakendada. Samuti saime õppereisil ise jagada oma seniseid kogemusi ja teadmisi ungari kirjandusmuuseumi kolleegidele, kelle jaoks meiega kohtumine oli inspireeriv. Nõnda andis õppereis positiivse tulemi nii meile kui ka meie võõrustajaile.