Juhan Liiv

Juhan Liiv õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ja mõned kuud ka Hugo Treffneri koolis Tartus. Noorpõlves töötas Liiv ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures, avaldades samal ajal ka luuletusi ja lühijutte. 1892. a. sügisel otsustas ta pühenduda kirjanikukarjäärile, lahkus “Oleviku” toimetaja kohalt ning üüris Tartus Hetzeli tänavas väikese pööningukambri. Seal kirjutas ta loomepalangu ajel kaheksa päevaga jutustuse “Vari”, mis pääses trükki alles 1894.

Aastal 1893 kolis Juhan Liiv rahaliste võimaluste lõppedes isakoju Rupsile, kus valmisid ka proosateosed “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar.” Vaimse ülepinge tõttu ilmnes Liivil vaimuhaigus ning järgmise aasta kevadel viibis ta Tartu närvikliinikus ravil. Seejärel kolis ta juba parandamatu skisofreeniahaigena isatallu, mida pidas tollal vend Joosep. Oja talus veetis ta aastaid üldsuse poolt unustatuna. Sellest perioodist on vähe teada, küllap abistas luuletaja sugulasi talutöödes, jälgis ajalehtede kaudu ühiskonnaelus toimuvat ning luuletas.

20. sajandi algul ilmus Liiv taas üldsuse ette, liikudes laiemalt ringi ning avaldades ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure. Kultuuriüldsus, sh Noor-Eesti, korraldas tema toetamiseks mitmeid aktsioone. Oma elu viimastel aastatel rändas Juhan Liiv mööda Eesti eri paiku ringi, liikudes sageli jalgsi ja viletsas riietuses. Ta viibis erinevate sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Ta suri tiisikusse 1. detsembril 1913.

Juhan Liivi loomingust ilmus tema eluajal vaid väike osa. Järgneva sajandi jooksul kanoniseeriti Liivi elu ja looming väga kiiresti, temast sai üks armastatumaid eesti poeete. 21. sajandi alguses on huvi Liivi vastu veelgi tugevnenud nii Eestis kui mujal, avaldudes arvukates tõlkevalimikes (nt inglise, soome, hispaania, itaalia, hollandi jt keeltesse) kui ka erinevates tõlgendustes kirjanduses, teatris ja teoreetilistes käsitlustes.