Oskar Luts

Oskar Lutsu koolitee algas 7-aastaselt Änkküla vallakoolis, kus ta õppis ühe aasta. Järgmised neli aastat (1895–1899) õppis Luts Palamuse kihelkonnakoolis. Palamuse kool ja kaaslased jätsid sügava jälje noore Lutsu hinge. Siinsed mälestused jõudsid hiljem „Kevade“ lehekülgedele ja mälestusteraamatusse „Vaadeldes rändavaid pilvi“.

Kurva sündmusena püsis kirjanikul meeles 3-aastase väikevenna Arno surm. Hiljem oli Luts hoolitsev vend Theodorile. Lapsepõlveaastaist jutustab kirjanik oma memuaarisarja esimestes köidetes: „Vanad teerajad“, „Talvised teed“, “Läbi tuule ja vee“, “Vaadeldes rändavaid pilvi”.

1899. aastal astus Luts Tartu reaalkooli. Sellele järgnes apteegitöö, mis viis noore apteekriselli ka Narva ja Tallinna. Reaalkoolist ja tööst apteekriõpilasena on Luts kirjutanud mälestusteraamatutes „Kuldsete lehtede all“ ning „Ladina köök“.

Esimesed kirjaread ilmusid Thomas Oskary nime all 1907. aastal Postimehes. Nendeks olid eksistentsiaalse meeleoluga luuletused „Elu“ ja „Täht“. Pidades tollal apteekriselli ametit Alvil Hirschfeldti (hiljem Kivisilla) apteegis, tegeles Oskar Luts kirjutamisega üha järjekindlamalt. Samal aastal sooritas ta apteekriabilise eksami Taru Ülikooli juures ja alustas „Kevade“ kirjutamist, mida jätkas sõjaväes Poolas ja Peterburis.

1911. aastal oli Luts Tartus tagasi ja asus õppima Tartu ülikooli farmaatsiainstituudis farmaatsiakursustel, jätkates samal ajal apteekriametit magister Jürgensoni apteegis. Esimese maailmasõja ajal aastatel 1914–1918 tegutses Luts sõjaväefarmatseudina Pihkvas, Varssavis, Dvinskis (Daugavpils), Vilnos (Vilniuses) ja püsivamalt Vitebskis, kus ta abiellus 1917. aastal valgevene-poola päritolu Valentina Krivitskajaga. 1918. aastal sündis perre poeg Georg. Samal aastal vabanes Luts sõjaväeteenistusest ja saabus perega Tartusse. Luts töötas
lühemat aega Kivisilla apteegis ja Tartu ülikooli raamatukogus.

1922. aastast sai Oskar Lutsust kutseline kirjanik ning Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1945. aastal omistati talle Eesti NSV
rahvakirjaniku aunimetus ja järgmisel aastal autasustati kirjanikku Tööpunalipu ordeniga.

Ühtekokku jõudis kirjanik oma 66 eluaasta jooksul luua 69 teost. Tema looming sisaldab nii jutustusi, näidendeid, mälestusteraamatuid, novelle kui ka följetone. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse ning näidendeid ja teoste dramatiseeringuid on lavastatud eesti teatris igal ajajärgul. Oskar Lutsu poeg Georg ühendab jutustusi „Inderlin“ ja „Nukitsamees“. Kirjanik on need oma pojale loonud ja jutustanud. Oskar Lutsu teosed on inspireerinud filmiloojaid. 1969. aastal valmis režissöör Arvo Kruusemendi käe all mängufilm “Kevade”. Oskar Luts on kirjutanud filmistsenaariumi ka ise: 1926. aastal valmis “Joosep Toots”, mis filmiks aga ei saanud. Muinasjutu “Nukitsamees” ainetel on valminud nukufilm “Metsamuinasjutt” 1960. aastal (režissöör Elbert Tuganov) ja muusikaline film “Nukitsamees 1981. aastal (režissöör Helle Murdmaa).

Oskar Lutsu esikteosest „Kevade“ on saanud eesti kirjanduse tüvitekst ja sellel on olnud tähtis roll eestlaste rahvusliku enesetunnetuse ja omapära teadvustamisel. Müütilised tegelased elavad edasi teatris ja filmis ning neid kasutatakse uutes lugudes.

Oskar Lutsule 50. sünnipäevaks kingitud krundile Tartus Tammeväljal valmis 1936. aastal elumaja. Sealt lahkus ta viimsele teekonnale 23. märtsil 1953. aastal. Kirjanik on maetud Pauluse kalmistule Tartus.